HÕFF 2017. Igale õudukafännile kohustuslik „Võõrkeha”



HÕFF 2017. Igale õudukafännile kohustuslik „Võõrkeha”
foto: kaader filmist

Tänavusel Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil saab näha ulmeõuduse vaieldamatut lipulaeva „Võõrkeha”.

HÕFF tikub järgemööda ligi. Üks festivali põhilisi võlusid on võimalus vana head filmiklassikat taas – või siis esimest korda – suurelt kinoekraanilt näha. Tänavu näidatakse ulmeraudvara „Tulnukas” ja selle järge „Tulnukad”, torture porn’i mõttelist eelkäijat „Hellraiser” ning John Carpenteri ajatut meistriteost „Võõrkeha”, mis on ulmeõuduse vaieldamatu lipulaev. Müstiline, kriipiv, põnev, salapärane, pingeline – kiidusõnadest ei saa küllalt. Revolutsiooniline on see juba ainuüksi visuaalefektide poolest. On vähe filme, mille teostuslik pool üle 30 aasta vananemismärkideta vastu peab, ja „Võõrkeha” on kahtlemata üks neist.

Pelgalt realistlikest efektidest aga ei piisa, et teosest klassikat voolida. „Võõrkeha” pakub palju rohkemat. Tegevus toimub Antarktikas, mis koostöös ahistava lumekatte ja üleüldise isoleeritusega loob tõsiselt klaustrofoobse atmosfääri. Kui lisada veel Oscari-võitja Ennio Morricone tume ja pahaendeline heliriba, saamegi pretsedenditu hirmuloo.

Vaevalt „Võõrkeha” kellelegi soovitada on vaja – huvilised on selle ammu ära näinud või nimekirja võtnud –, kuid võimaluse ainulaadsust tasub toonitada küll. Näha üht 1980-ndate olulisimat õudusteost suurelt ekraanilt koos saalitäie filmifriikidega, kellest ilmselt pooltel on dialoog juba pähe kulunud, on tõeliselt vinge elamus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare