Filmi algimpulss tuli sellest, et 2014. aastal linastunud Jonas Govaertsi filmi „Kutsikas” nimetati kohalikus pressis esimeseks flaami õudusfilmiks. See ärritas paljusid. Kriitik Steve De Roover otsis üles legendaarsed flaami õudusfilmide tegijad ja nende teosed, et meenutada ligi 40 aasta pikkust traditsiooni.

Dokumentaalfilm andis hea ülevaate mitte ainult žanrifilmidest, vaid ka sellest, millised probleemid nende tegijate teel seisavad: eelarvamuste ja nišitoote iseloomu tõttu on neid raskem rahastada. Doki põhjal on ka levi ja menu olnud flaami õudukatel näiteks USA-s rohkem kui kodumaal, kuid eks see tulene ka iga riigi filmivaatamise kultuurist. Nii näeb ka siin sageli esinevat õhinapõhist kultuuritootmist. Dokumentaalflmi rikastasid klipid tuntud ja tundmatutest flaami õudukatest. Oli nii kunstilisi ja stiilseid kui ka arulagedaid linateoseid, möllasid platsentataoline koletis, hullud kannibalistlikud horror-memmed, sai näha toorest liha, verd ja soolikaid ning muidugi palju ilusaid naisi ja erootikat. Igal juhul sai dokki vaadates korralikult naerda, aga ka filmitootmise aspektide üle juurelda.

Flaami õudusfilmide teemal minu festival laupäeval ka lõppes. Veetes tänavu HÕFF-il kõigest poolteist päeva, vaatasin viimasena flaami vampiirifilmi „Pimeduse tütred” (1971), millest oli juttu ka mainitud dokumentaalis. Autor Harry Kümel, keda reedel olin näinud dokumentaalfilmis, oli nüüd Haapsalus, rääkides oma karjääri algusajast, töötamisest kuulsa USA režissööri ja näitleja Orson Wellesiga (filmis „Malpertuis”) ja vampiirifilmi kaunist peaosalisest Delphine Seyrigist, kellest ei saanud andekusest hoolimata kompleksse iseloomu tõttu suurt staari. Siis aga film ise – tänapäeval kaugeltki mitte õudne, kuid lummavalt stiilne lesbiliste kaunite vampiirinaistega muinasjutt, kus vereimemist on ainult ühel korral. Väga terviklik romantikat ja judinaid pakkuv vaikselt pinevust kruviv hitchcockilik film, mis on siiani levinuim flaami linateos.

Ründavad kaheksajalad ja Jaapani popiidolid

Kahe flaami filmi vahele mahtus pooleteise päeva jooksul nii mõndagi. Tänavu otsustasin vaadata ka lühifilmide programme, mis tavaliselt on teiste filmide kõrval vaatamata jäänud. Tore oli näha 99% Eestis filmitud lühiteost „Küberkaheksajalgade rünnak”, millest oli eelmise aasta HÕFF-il juttu. Lühifilm on omamoodi kummardus 1980-ndate ulmekatele ja praktilistele efektidele, sest filmi ründavad kaheksajalad ja muu säärane on ehitatud, mitte hiljem arvutis loodud. Naljakas, kuid ambitsioonikas lühifilmis on mõneti tabatud 1980-ndate filmide hõngu ja kasutatud osavalt vihjeid kuulsatele ulmekatele. Suurimaks miinuseks on näitlejate kehv inglise keele oskus, kuid kui sellest üle saada, on tegemist leidliku filmiga.

Tänuauhinna sai tänavu 1970-1991. aastal ETV-s olnud saatesari "Jupiter". Auhinna võtsid vastu aastail 1988-1989 saadet juhtinud Enn Eesmaa ja aastail 1979-1991 selle toimetajana tegutsenud Tõnis Värnik.

Postapokalüptilisi maailmu oli lühifilmide seas veelgi, kuid mitte ainult. Näha sai meest, kes pärast sääse hammustust ei suuda end kratsimast loobuda ja rebib lõpuks käe otsast; pahaaimamatut koduabilist, kes satub nõia küüsi; lõbusat õhtusööki, mida peab psühhopaat koos mõrvatud inimestega; väikest tüdrukut, kelle ema muutub koletiseks; kahe venna omavahelist võitlust ja paranoiat; mõrvarlikku seksinukku ja palju muud.

Tore oli ka näha, et nii mõnigi kuulus näitleja oli võtnud vaevaks lühiõudukas mängida. Näiteks deemonlikust fotograafist edgar-allan-poelik „Roake”, kus peaosa mängib tuntud Briti näitleja Ronan Vibert, ja „Sinine uks”, milles astub üles „Troonide mängust” tuntud Gemma Whelan.

Festivali ilmselt kauneima visuaalse elamuse pakkus norrakate „Varjude org”, mille üks tegelasi oligi lummav ja lopsakas, aga ka kurjakuulutav Norra loodus suurte laante, udusse mattuvate mägede ja orgudega, kus eksleb väike blond poiss. Ühtaegu kaunid ja hirmsad tumedad metsad imevad kuueaastase Aslaki justkui endasse, kui ta sinna kadunud koera otsima läheb. Kas metsas elab koletis, libahunt, kes küla lambaid ründab ja on ka Aslaki koera ära söönud? Aeglaselt kulgevas filmis on tõeliselt võimsad kaadrid väikestest poistest, kelle ees kõrgub mets nagu müür oma taevani sirguvate puudega, mis kõhedust tekitavalt tuule käes õõtsuvad. Kõike seda rikastas ka suurepärane heli – filmi helilooja on Krzysztof Kieślowski filmide helilooja Zbigniew Preisner. Film on hea näide sellest, kuidas saab igasuguste monstrumiteta pinget kruvida ja hirmuäratavat õhustikku luua. Iga hetk on tunne, et nüüd juhtub midagi õudset. Aga kas seal üldse on libahunt või on tegemist inimlike hirmudega? Tõeline elamus, mida oleks tore ka meie kinolevis näha.

Rääkides filmidest, mida saab pärast HÕFF-i näha, siis linastus festivali raames ka Suurbritannia õudukas „Vaimude lahkaja”, mis Suurbritannias juba praegu laineid lööb ja mida on nimetatud parimaks Briti õudukaks. Peagi ka meie kinodesse jõudev film keerleb ümber professor Philip Goodmani (Andy Nyman), kes uurib paranormaalseid nähtusi, tõendades, et neid ei eksisteeri, ja paljastades soolapuhujaid. „Vaimude lahkaja” algab üpriski ratsionaalselt, kuid siis rebitakse kardinaid korduvalt alla, pöörates nähtu pea peale. Eesti publikule, kes ilmselt ei ole näinud populaarset lavastust, millel film põhineb, jagub filmis ehmatusi, ebamugavust, aga ka britilikku huumorit. Esitusele tulevad kolm pealtnäha ratsionaalse selgituseta juhtumit, mida kolm meest on läbi elanud. Kas need seletust leiavad või mitte, saab kinodesse vaatama minna 4. maist.

Ilmselt üheks absurdsemaks friigielamuseks oli HÕFF-il reede öösel linastunud ülinaljakas mockumentary „Samuraipatsiga detektiiv”, mis räägib 1990-ndate kultuslikust Jaapani samurai teleseriaalist ja selle raske iseloomuga staarist, aga ka kuulsusest ja staaristaatusest laiemalt. Jaapani sari ja selle koomilised tegelased on nii absurdsed, et seda võiks isegi vaadata, kui säärane sari oleks reaalselt eksisteerinud. Siiski müts maha – mockumentary kasutab Jaapani popkultuuri ja selle veidrusi, vana VHS-formaati ja kõike muud väga veenvalt, nii veenvalt, et peaaegu tahaks uskudagi, et see on päris dokumentaal. Igal juhul oli see meeldiv punkt reede õhtule.