Nagu Tuhkatriinu ball jõuab vaatajani ka tagasipöördumine usu juurde. Ja selles draamas on needsamad Gibsoni stambid ja mõtlikud näoilmed, mille dramaatiline silmakirjalikkus paneb igatsema “Surmarelva” mõnusalt iroonilise Gibsoni järele.

Krõbeda hinnaga Gibsoni ostmine on filmitegijatele läinud nii kalliks maksma, et tulnukate invasiooni kujutamisele enam raha ei jätkunud. Pole uhket arvutigraafikat ega võimsaid mulaaže. Tulnukate rünnaku visuaalne pilt sarnanes helendavatele lambikestele, keda sai näha läbi teleriekraani.

Film balansseerib mitte just eriti edukalt õudusfilmi ja teadusliku fantastika piirimail. See kooslus ei saagi hästi töötada, sest teadusliku fantastikaga kaasneb tavaliselt ports irooniat, kuid õudusfilm armastab seevastu psühholoogilist punktuaalsust.

Film on segu tõsiseltvõetavatest ja mittetõsiseltvõetavatest märkidest, mis ei loo omaette kunstiliselt terviklikku maailmat. See oli aga olemas “Kuuendas meeles” ja ka “Purunematus”.

Indiast pärit M. Night Shyamalan tõi Hollywoodi idamaist müstikat ja uusi vaatenurki kaasaja elule. Hollywoodi puhastustuli on nüüd mehe kõik teravad nurgad maha kulutanud ja pannud ta mõtlema tavalise toote produtseerijana. Kusjuures eduka produtseerijana. Film läheb peale, sest sel on küljes head kaubamärgid.

Näljane meelelahutusturg neelab alla Gibsoni ja ka M. Night Shyamalani nimed, saamata aru, et tegelikult pole meestel enam midagi öelda.