Homerose laululugu kinolinal ei kõla
Põhjus ei ole “Iliase” heksameetris, mida olnukski filmi dialoogiks võimatu vormida. Petersen tegi “Trooja” saksaliku (või siis hollywoodiliku) tõsimeelsusega, mis pani Schliemanni välja kaevama linna, mis võis olla “Iliase” laululugude prototüüpkoht.
Põhjused ja tagajärjed
Pimeda lauliku Homerose laule on käsitletud faktide, mitte luulena. Neidsamu laule, mida laulik kõõrutas, et Vana-Kreeka ülikul oleks meeldiv süüa ja juua. Film jätab sealjuures vahele kõik “Iliase” tõsiasjad, mis ei taha moodsa filmijutustamisega klappida.
Nagu teada, alustab Homeros oma jutustamist ajast, kui kreeklaste ühendväed on Trooja linna väravates juba kümme aastat seisnud. Võiks ju arvata, et Petersen, kes on teinud raudkesta surutud meresõduritest sellise võimsa filmi nagu “Das Boot”, on võimeline mõistma ka kümne piiramisaasta tähendust. Selle asemel ketrab lugu terviku kokkupanemiseks valikuliselt “Iliase” tagasivaateid Helena röövimisest ja sõja ettevalmistamisest.
Kreeklaste laevad sahisevadki Egeuse mere rannaliiva nagu dessantalused Omaha Beachi kaldasse Spielbergi “Reamees Ryani pääsemises”. Vapra Achilleuse sõjamehed ründavad Trooja sõdureid, nagu Tom Hanks sõdis oma meestega Normandia rannikul kuulipildujapesadega.
Filmi tugevus seisneb põhjuste ja tagajärgede vankumatus reas, mis viib Trooja langemiseni. Petersen näitab, kuidas sünnib ajalugu. Kreeklased ei võida ilma Achilleuseta ja too ei taha sõdida, sest generalissimus Agamemnon on talt tüdruku ära krabanud. Seepeale teevad troojalased vale otsuse rünnata laagrit, mille tagajärjel langeb Achilleuse nõbu Patrokles. See toob kättemaksu ihkava Achilleuse tagasi sõtta ning surma saab vapper troojalane Hektor.
Huumor puudu
Homerosel sellist jäika loogikat pole, temal on asjade käik Trooja sõda jälgivate jumalate kätes. Neile aga on inimeste toimetamised naljategu. Selles filmis on huumoriga paraku kurvasti – Petersen ei ole naljamees.
Põnev on see, et Agamemnonist (Brian Cox) on saanud imperialistlike kalduvustega diktaator. Achilleusest seevastu aga läbinisti õige mees. Kreeklasi on näidatud oma vaimselt arengult primitiivsematena kui troojalasi, mis ei peaks ju paika pidama. Tegu on sama rahvaga, kellel samad jumalad. Poliitilises plaanis töötab filmis hästi teema, mille kohaselt ei vaja sõda mitte põhjust, vaid ajendit.
Suur armastus
Brad Pitti kaasalöömine tõstab Achilleuse filmi peategelaseks, kuigi ajaloo-eelne “Ilias” on sarnaselt “Kalevalaga” mitme kangelase lugu ühel ajal. Pitti soleerimist tasakaalustab võimas näitlejaansambel, mis koosneb peaasjalikult Briti kuninganna alamatest. Eriti tore on vaadata Peter O’Toole’i naasmist suurele ekraanile Priamose rollis.
Filmi läbib Parise ja Helena suure ja romantilise armastuse lugu. Homerose teos on armastusest prii – armastuse mõtlesid välja renessanssiaegsed kirjanikud ja sellest on pärast romantikute edasiarendusi saanud tänase päeva Hollywoodi leivanumber. Parist mängiva Orlando Bloomi ja blondi kaunitari Diane Krugeri Helena silmades on armastuse sära täiesti olemas. Nagu ka näitlejatel, kes mängivad kaht teist armastajapaari – Achilleus ja Briseis (Rose Byrne) ning Hektor (Eric Bana) ja Andromahhe (Saffron Burrows).
“Troojat” saab soovitada filmisõpradele kui head Hollywoodi vaatemängu, kuid kooliõpilased tuleks sellest eemal hoida. Sest oleks väga kurb, kui selle filmiga noore inimese ettekujutus euroopaliku kultuuri lätetest piirdukski. Nii tohutut hulka eksiarvamusi ei tahaks soovida isegi ameeriklastele.
