Homöopaatiline apteek Tartu moodi
Kaido Ole, Marko Mäetamm ja Jaan Elken nimetasid oma ühisnäituse Tartu Kunstimajas intrigeerivalt "Homöopaatiliseks apteegiks" ja pakkusid väljapaneku avamisel külalistele teemakohaselt vitamiinitablette ja vett. Jäi üle vaid näitus omaks võtta ja vett peale rüübata.
18. sajandi lõpul asutatud ja tänapäevalgi esoteerilistes ringkondades populaarne ravisüsteem homöopaatia manustab patsiendile raviks üliväikestes kogustes sama haigust tekitavat ainest. Tavameditsiini seisukohalt olevat ravimeetodil peamiselt psühhoteraapiline efekt, küllap viimast pidasid silmas ka Ole, Mäetamm ja Elken, kelle väitel kunstniku peamine ja paratamatu haigus on tavalisest suurem enesekesksus.
Kolm kunstnikku on seda haigust püüdnud tasahilju ravida, kolleegide piltidele mõningaid oma lisandusi jäädvustades ja ka enda töid samaks otstarbeks kolleegidele loovutades. Kokku on selliseid koos maalitud pilte kolm, mis tähendab, et kolm korda on taies käinud ateljeest ateljeesse ja saanud täiesti ootamatusse paika Mäetamme piktogrammid jeesuslugude lahtiseletamiseks, Elkeni maalitud värvidepöörise või Ole arvutimängudest maalipindadele rännanud mehikese. Mänguline ja ilus eksperiment, mida kõige enam naudib ehk kunstnikekolmik isekeskis.
Näituse üldpildis pole kolme kunstniku-ego kadumist või isikupära vähenemist küll kuidagi märgata. Mäetamme "Maailma kõige edukama reklaamikampaania sisekeemia" oma Kristuse eluloo tähtsaid lugusid seletavate skeemidega nõuab vaataja ülimat süvenemist nagu tõsimeelseim tabeliterägastik geneetikaõpikus.
Ole on oma maalidel rändaval kriipsumehikesel lasknud kohtuda looja endaga – üleelusuuruse naeratava autoportreega. Suureformaadilised ja perfektse teostusega, meenutavad Ole maalid, nagu ikka lõuendile maalitud virtuaalset pildimaailma, kus kohtuvad Ole maalidele omane estetism, glamuur ja kunstnikuisiksuse enesekindel ekspositsioon.
Generatsiooni võrra vanem Elken vastandub kolleegidele paratamatult hoopis erineva ampluaa ja tehniliste võtetega. 1980. aastail maailma vallutanud abstraktse maali võimalustesse süvenedes on Elken üha oma kauneid maalilisi struktuure tempinud mitmesuguste sotsiaalsete lisanditega.
Tänu nutikale kujundusnipile on näituseruumil üsna mõjuv steriilne eraldatus maailmast: Kunstimaja saalide aknad on värvitud valgeks nagu omaaegsetel ambulatooriumidel. Tänavalt pole võimalik saali vaadata, aga ka näitusekülastaja ei näe aknast Tartut.
