Dramaturgina lõpetanud Koppelmaa selgitab seda näiteks nii: “Teatris ei ole minu meelest tarvis ajada sotsiaalministeeriumi asja. Teater ei peagi rõhuma ainult intellektile, vaid ka emotsioonile. Teater ja inimene on kaduvad, ent ometi on nii ilus nende püüd igaviku poole. Teema, mis muidugi eales ei lõpe, on see, kuidas kaasata noori. Me oleme oma põlvkonna sümptomaatiline nähtus juures, me ei taha mängida x-generatsiooni mänge, vaid tahamegi minna nurga taha ja oma asja ajada.”

Loe edasi homsest Päevalehest!