HOMSES PÄEVALEHES: Mis on näitleja töö? Läheb lavale ja lobiseb natuke
Olen aru saanud, et umbes sellise mõttega, et teatris ikka korralikult kino kah saaks, Kinoteatri kooslus omal ajal tekkis. Ja Apollo üritab nüüd omakorda teha… kinoteatriäri? “Once Upon a Time in Estonia” annab oma kahe ja poole tunniga täispika lavastuse mõõdu välja, vormilt on see siiski midagi püstijalakomöödia kanti. Ja see müüb. Aga küllalt kinost. Ja mitu korda ma nüüd “kino” mainisingi…?
Laval on Argo Aadli ja Indrek Ojari, lavatagusteks jõududeks on Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik. Laval räägitakse lugu sellest, kuidas kaks töötut eesti meest otsustavad teha filmi, sest nii saab rikkaks ja Hollywoodi võiks ka saada. Ja üleüldse, mis see näitlemine ära ei ole- näe, filmis “Ema” sai üks näitleja palka ju selle eest, et terve filmi pikali lesis ja mängis, et on koomas. Muidu läheb näitleja lavale, lobiseb natuke ja raha tuleb. Lihtne värk. Nii leiavad Aadli ja Ojari kehastatud Leo Liivandi ja Mihkel Pudi. Need kaks näitlejat on suurepärased koomikud ja lavastuse käigus kehastuvad nad kümneteks erinevateks tegelasteks, sageli irooniliselt iseenese tegelaskuju kaudu. Sest mis seal salata, Aadli ja Ojari on laval ka iseenesena kahtlemata karakterid.
Kahe töötu tüübi tee filmini jookseb läbi Eesti kultuuri tüvitekstide: filmide, raamatute ja ajaloosündmuste. See on iseasi, kas sellest kõigest laval ka mingisugune kultuuriline üldistus kokku saab. Pigem on tegemist kergestihallatavate viidetega teemadele, mis on meie ühises alateadvuses nii tugevate sümbolitena kinnistunud, et kui kõlavad märksõnad “küüditamine”, “neli kuningat” või "Oru Pearu", siis küllap hakkab eestlane läbi une luksuma ja üks jalg tõmbleb ka kuidagi imelikult.
Pikemalt loe homsest Päevalehest.
