Kuigi bändidel on alati raske end mõnda kasti suruda, on Honey Poweri liikmed kindlad, et indie-mõiste tuleb kohe unustada. “See on juba tükk aega olnud mitte midagi ütlev mõiste,” leiavad bassist Inga Nõlvak ja kitarrist ning laulja Martin Kikas. Indie olevat täbaras seisus. Ilmselt 80-ndatel see veel tähendas midagi, ent 90-ndatel hakkas siinmail tähistama mingit konkreetset muusikastiili – näiteks shoegaze-bände hakati kutsuma indie’ks – ja siis kerkis väga tugevalt esile Pia Fraus, mistõttu arvati, et indie-muusika ongi just täpselt selline. “Indie tähendab sõltumatut muusikat, see ei viita absoluutselt muusikastiilile, vaid selle tegemise mastaabile ja skeemile,” paneb klahvpillimängija Indrek Martis ehk Heinu punkti.

Sestap ütlekski bänd enda kohta pigem lo-fi, mis taotleb autentsemat heli, mitte üleprodutseeritust. “Tõenäoliselt on meie album paljudele tavakuulajatele veidi ehmatav,” tõdeb Inga. “Meie muusikas ei ole seda sügavust, millega on harjutud, ega seda, et stuudios on igasuguseid asju peale keeratud.”

Keeruline monotoonsus

Honey Power ei ole lugusid tehes läinud kompromissile. Nad on hoidnud enda taotletavat primitiivsust, jäikust ja monotoonsust. Martinile on paljud öelnud: just hakkas lugu lahedaks minema, kui lõppes ära. Lugude kirjutaja ise aga taotlebki seda, et lood ei lahene mingil kindlal äratuntaval moel.

Martin leiab, et Eesti muusikas ei ole teistest eristumiseks vaja eriti pingutada, sest rokkbänd on rokisuhtumisega ja süntesaatoriga bänd psühhedeelne, nemad on aga lõbusam sündibänd. “Mitte et me tegelikult oleks mõni sündibänd,” muigab ta ja meenutab Elvas nähtud Mr Happymani plakatit.

Honey Poweri debüütalbum ei valminud klassikalise stuudisessiooni tulemusena, vaid kodus koos istudes, jutustades ja kohvi juures ning asja rahulikult võttes lindistati kaks-kolm lugu päevas. “Ja vahel ei teinud me midagi, sellist pingelist asja ei olnud ja väga ei tahaks ka,” tunnistab Martin. “Kodus lindistamine on lahe.”

Eestil ja läänel pole vahet

Mõne samamoodi tegutseva Manchesteri bändiga (või mõne muu lääne bändiga) võrreldes ei jää Eesti noored bändid Martini arvates tasemelt alla. Näiteks nüüdseks terve Suurbritannia lemmikbändiks tõusnud Arctic Monkeys alustas samuti väga rämeda demomaterjaliga.

Aga kui peaks võimalus avanema, siis tehtaks elukutselisena bändi küll, ainult seda tüüpi muusika puhul ei ole Martini arvates mingit kindlat skeemi, kuidas läbi lüüa.

Esineda meeldib Honey Powerile pigem sees kui väljas, sest välilavad on tavaliselt liiga suured ja kõiguvad. Martin meenutab hiljuti nähtud Clap Your Hands Say Yeah’ kontserti, kus bänd oli suure lava keskel kobaras. “Meil on pidudekultuur natuke nihkes,” kurdavad Martin ja Inga. Nende arvates võiksid peod alata varem ning pärast ühteteist õhtul bändid enam ei esineks. “See on ülimalt kurnav, kui sa pead alustama esinemist kell kaks öösel.” Samuti peavad nad kahtlaseks, et inimesed tulevad alati hiljem kohale, justkui nad ei usuks, et pidu võib alata öeldud kellaajal.

“Ma olen vahel seda mõelnud, et kuidas näeksid välja bändid, kus on neli inimest, aga kõik on kloonid, nende aju ja psüühika oleks kõik kloonitud, näiteks neli mind teeksid bändi, täiesti identsed,” arutleb Martin lõpuks. “Ma arvan, et sealt ei tuleks küll midagi head,” muigab Inga. Aga Martin naerab: “Mina arvan, et see oleks ikka väga võimas.”

Honey Power esitleb oma plaati “Macrosilly” 31. augustil Tallinnas Von Krahli baaris ja 1. septembril Tartus klubis Rock&Roll.