„House-Party” Haus Galeriis: pidu maalikunstnike leeris
Maalikunstnike liit on leidnud ootamatu näituseformaadi, lähtudes aksioomist, et kunstinäitus on kunstnike pidu. Võiks ju öelda, et see on pidu katku ajal, kuid ajaloost teame, et ka katku ajal võeti viimast. Näituse avamisel mängis diskorit kunstnike liidu president Jaan Elken ise ja trallitati poole ööni.
Näitusel osaleb 44 kunstnikku. Kuna Kunstihoonet ei saadud, siis langes au galeriile Haus, kes andis ruumid null-rendiga. Kuna ruumi on vähe, siis kirjutati kunstnikele ette, et peab esitama maali, mille lühem ja pikem mõõde on summeerituna 200 sentimeetrit. Lisaks paluti mainida oma lemmikmuusikastiili, mis oleks ka maali inspiratsiooniallikas. Kaasa lõid mitme põlvkonna kunstnikud – vanim neist Lola Liivat, noorim August Künnapu. On ka eksootilisi kunstnikke, kes tegelikult elavad Eestis, kuid on laiemale avalikkusele suhteliselt tundmatud: Udmurdimaalt pärit Stanislav Antipov ja armeenlane Ašot Jegikjan.
Kas ka karaoke maalijatele?
Saame teada kunstnike muusikalised maitsed, mida on seinast seinani. Võtame sellise rea: Jaan Elkeni „Three weeks later” – bluus; Vano Allsalu „Talvemaastik” – postpunkrokk; Rene Kari „Life” – hiphop, räpp, Riina Kivirüüdi „Sõnaosav folk” – Jaan Tätte „Vana kuub”; Jüri Arraku „Sinise maski taga” – džäss, Louis Armstrong; Eva Jänes on nautinud Bachi muusikat, Mall Parist on inspireerinud „rahvalaul” „Karuks istus vangitornis”, Anne Parmastot omakorda biitlid ja Valeri Vinogradovit mõistagi tšastuškad. Ei puudu ka tundmatud (vähemalt mulle) stiilid nagu Alvar Reisneri „zappafoonia” või Rauno Thomas Mossi „elektrooniline eigt-pite, noise, dark ambient”. Huvitaval kombel on Lola Liivat valinud Berliozi „Fantastilise sümfoonia”, kuid usun, et paadunud abstraktsionisti on mõjutanud igasugune muusika. Enn Põdroos on esitanud maali „Täiuslik vaikus”, mis meenutab John Cage’i kuulsat muusikateost, kus neli minutit ja 33 sekundit oligi täielik vaikus.
Muidugi on võimatu kontrollida, kas just see muusika kõlas kunstniku ateljees siis, kui ta pilti maalis. Kuid muusika on alati olnud kunstnikele inspiratsiooniallikas ning leidub näiteid muusikute ja kunstnike koos-tööst. Vassili Kandinsky ja Arnold Schönberg olid väga lähedased sõbrad: üks innustas oma abstraktsete maalidega teise dodekafoonilist muusikat. On ka öeldud, et arhitektuur on kivistunud muusika, mille peale Leonhard Lapin tuletas, et muusika on järelikult vedeldunud arhitektuur.
Igal juhul on maalikunstnike liidu eksperiment õnnestunud. Veel parem oleks olnud, kui kunstnike lemmikpalad oleksid kõlanud läbisegi või siis oleks neid vähemalt saanud maali vaadates kõrvaklappidega kuulata. Kuhu edasi? Ehk kuuleme järgmisel aastanäitusel maalikunstnike karaoket? Pidu peab kestma!
„House-Party”
Eesti maalikunstnike liidu näitus
Haus Galeriis 20. juunini
