Humanist ja eksistentsialist Talve


Ligi pool sajandit tagasi põhjendas Ilmar Talve koguteoses "Kirjanikult lugejale" seda, kui raske ülesanne on kirjutada midagi enesest: "Minuealistele on meie kodumaa iseseisvuse hukkumine ja sõja-aastad meie senise elu valdavaim elamus. Et sellest mälestusi kirjutada, selleks on see aeg meile veel põletavalt lähedane, need aastad liiga valusad, liialt täis kaotusi ja verd."

Tollal oli Talvel ilmunud esimene raamat, autobio-graafiliste ja reportaazhlike jutustuste kogu lähiminevikust pealkirjaga "Ainult inimene" (1948), mida võib julgesti pidada "kadunud põlvkonna" vasteks eesti kirjanduses. Harva küll, ent seda omanäolisemate tähistena ilmus Põhjamaade üheks mainekamaks rahvateadlaseks kujunenud Talve bibliograafiasse ilukirjanduslikke teoseid ka edaspidi: romaanid "Maja lumes" (1952) ja "Juhansoni reisid" (1959) ning esseeromaan "Maapagu" (1988).

Kui "Maapagu" osaliselt välja arvata, siis on need raamatud sündinud pideva ja pingsa teadlasetöö kõr-valt. Ennekõike teadlaseks Talve end pidanud ongi.

Teadlase ja kirjaniku õnnestunud kaaslus ilmestab ka tema autobiograafiat, mille septembris ilmunud viimane köide "Kolmas kodumaa" kirjeldabki 1959. aastal Turu Ülikooli õppe-jõuna tööle asunud Talve teaduslikku tegevust, isikliku elu traagikat, reise ja romaani "Maapagu" kirjutamise tausta.

Eelmised köited "Kevad Eestis" ja "Kutsumatu külaline" ilmusid samuti umbes aastase vahega Ilmamaa kirjastuselt, kolmandale on nüüd lisatud ka kõiki köiteid hõlmav isikunimede register.

Autobiograafia õnnestumine oleneb kõige enam tasakaalu hoidmisest autori sisemaailma ja ümbruse, subjektiivse ja välise maailma kujutamise vahel. Niisuguseid kirjutajat ähvardavaid ohte teadvustades on Talve neist oskuslikult mööda loovinud. Tulemus on tõepoolest autori enese lugu, mille taga joonistub välja terve põlvkonna kultuuriline areng ja ajalooline saatus.

Autobiograafia eripära ja eesmärk võrreldes mälestustega on Talve järgi ennekõike keskendatus sellele, kuidas aeg ja ümbrus kirjutajat on mõjustanud. Oluliste märksõnadena näivad siin kohased olevat eksistentsialism ja humanism. Vahest ongi Talve eesti kirjanduses kõige puhtakujulisem eksistentsialist, kelle hoiakuid kujundasid nii Albert Camus teosed kui ka traagilised sündmused rahva ja isiklikus elus, saatus, millest üle olla sai vaid vastu hakates ja tööd tehes. Ikka mälu ja ajaloolise taju kestmise huvides, et selle läbi tugevdada demokraatiat ja astuda vastu totalitaarsete reûiimide ajaloovõltsimise ja inimeste ning tervete rahvaste identiteedi muutmise katsetele.

Usku inimlikkusse, Euroopa humanismi ja demokraatia ideede kestvusse adume Talve autobiograafias läbivalt, samuti kui kahtlusi ja raskusi õige sõna, võimalikult täpse väljenduse otsimisel. Ent samahästi kõnelevad Talve autobiograafia kolm köidet ka nende kahtluste ületamisest ja raskuste võitmisest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare