Hundimaalija Relska

Relska maalib hunte. Aga mitte ainult. Ometi eksivad hallivatimehed nii sageli tema piltidele – küll ühe silma ja poole ninaga, küll kogu kere ja täie olemisega –, et Relskat võib hundimaalijaks pidada.

Kunstnik Relska, kodanikunimega Reelika Laks, seab parasjagu kokku oma neljandat isikunäitust. Sel korral Norramaa põhjapoolse otsa peal Hammerfestis.

“Mulle pakuti sellist võimalust,” ütleb Relska ja tõdeb, et tegelikult läheb näituse ülespanekuni veel veidi aega. “Sügiseks lubasin,” lisab ta. “Tahan enne veel mõne uue pildi valmis saada,” ütleb naine ja hakkab siis kirjeldama üht Põhja-Norra valget liivaranda, mida kiltkivi viltune lade lõikab.  

Relska varjumahedust, sügavust ja valgust ning rõõmsaid ja tasaseid toone kandvad tööd lummavad vaatajat sedavõrd, et tihti jääb ta pärast nendega kohtumist kunstnikuga koos kõndima tema unenäolistes, aga samal ajal nii tuttavates metsades ja maastikel, lendama kotkana üle avaruste ja kuulama huntide kutset.

“Hunt on minu väeloom,” arvab naine. “Kui Ameerikas olin, siis mu peruulannast sõbranna viis mind šamaani juurde. Too kinnitas, et minu väeloom on hunt ja et ta on minuga eluotsani,” selgitab kunstnik ning lisab, et hundid tulid tema unedesse ja piltidele siiski varem.

“Nägin neid kui sõpru, kes mind aitasid ja kelle seljas sõitsin. Vahel tulid nad üsna kummalisel kujul – skeletina, vahel teisiti – nii, nagu nad päriselt on. Hundi saladus on tema pilgus. Hundid on mulle nagu sõbrad. Nad on nagu raudrüütlid mu selja taga, nagu kaitseinglid,” ütleb Relska ühe hingetõmbega. “Lugesin huntide kohta meeletult palju. Nii inglise kui ka saksa keeles,” tunnistab ta.

Kõneldes neist asjust, mis üht naist iseennast kuulama, väelooma otsima ja maalima paneb, jõuab kunstnik Clarissa Pinkola Estesi kultusraamatuni. Relska tsiteerib tema “huntidega koos jooksvaid naisi” peast ja kui mõni sõna ununebki, siis leiab kunstnik raamatust õige koha kergesti kätte.

“Ma ei saanud teisiti, kui pidin hakkama maal elama,” ütleb Relska, kelle kodu on Valgamaal Puka lähedal Pühaste külas. Kurematsi, mida külainimesed teavad ka Retsniku ehk Rentniku taluna, on tema isa lapsepõlvemaa.

“Hakkasin Kurematsilt 1999. aasta novembrist Tartusse kooli käima. Olin siis kunstikooli esimesel kursusel. Eks see oli raske küll,” jääb Relska mõtlikuks. “Aga see ürgnaine minus ei saa teisiti toitu kui maal – loomade, maa, mulla ja metsa keskel,” elavneb naine  ja lisab siis, et küllap saavad mõned naised olla ka ürgnaised suurte linnade kortermajades.

“Aga mina ei saa,” tunnistab ta “Mul on vaja maal olla.”

Esimese personaalnäituse tegi noor naine sünnilinnas Elvas kunstikooli esimesel kursusel. Teise siis, kui oli kooli lõpetamise aasta.

Kolmas näitus, millel Relska 2004. aastal esines, oli ühisnäitus Valgamaa kunstnikega. Suurim kunstniku isikunäitustest oli Valga muuseumis üleval möödunud aasta hilissügisel ja Relska pani sinna välja üle paarikümne töö.

Maalid nagu lapsed

“Maalimisega on niimoodi, et vahel tean, mis lõuendile tuleb. Kõik on peas olemas – paigutus, kujundid jne. Teinekord ei tea ma tööd alustades suurt midagi. Asja käik näitab, mis pildile tuleb,” räägib Relska.

“Mõnikord teen esimese nelja tunniga alusmaali valmis. Tavaliselt jääb siis töö paariks-kolmeks kuuks seisma, enne kui ma selle lõpuni maalin.”

Maalid on kunstniku sõnul nagu lapsed. Nende ilmaletulek on vaevaline ja neist on raske loobuda, aga sedagi peab õppima.

“Ma ei ole teinud ühtegi maali müügiks. Mul on neid raske müüa. Aga olen aru saanud, et kõik mu tööd ei saa igavesti minuga jääda. Õpin neist lahti laskma. Senikaua, kuni nad minuga on, täiendan neid oma mõtetega. Seepärast pole ma tahtnud neid ka kunagi raamida,” tunnistab kunstnik.

“Seinamaalinguid olen palju teinud. Need tulevad kuidagi kergesti,” lausub Relska ja lisab, et seinamaalingud ning sisekujundused on need, mis talle leiva lauale toovad.

Oma õpetajatest kõneldes saab nimetatute rida tõeliselt pikk. Emast ja vanaemast ning esimestest kunstiõpetajatest alates kuni armsa naabrimemmeni välja.

“Tegelikult on ka mu tööd mu õpetajad,” tõdeb Relska. “Kui vaatan neid, saan vastuseid iseenda olemusele. Ja vahel saan vastuseid sellistele küsimustele, mida päridagi ei julge.”

Pildid on nagu peegel, teab kunstnik. Nad toovad päevavalgele musta ja puhta – kõik selle, mis loojas on.

“Me keegi ju ei taha avada oma päris isiklikku. Kõik me püüame seda varjata, aga pildid toovad selle välja. Seepärast ongi pildid pühad,” on hundimaalija kindel.

Kunstnik

1994–1996

•• õppis Tartus Kulmani juuksurite koolis.

1996–1998

•• elas Pärnus ja õppis Pärnu kunstikoolis Silvia Nõukase juures maalimist.

1998–1999

•• elas Saksamaal ja tegeles maalimisega.

1999

•• õppis Neubrandenburg Volkshochschule keraamikakoolis.

1999–2004

•• õppis Tartu kõrgemas kunstikoolis maali ja maalingute restaureerimise erialal.

2001–2002 ja 2004–2005

•• elas Ameerikas, kus maalis, tegi seinamaalinguid  ja kujundas kodusid.

alates 2005

•• elab Valgamaal Puka vallas Pühaste külas Kurematsi talus.

2006

•• tegi seinamaalinguid Soomes.

Näitused

2000 mai

•• Elva kultuurikeskuses Sinilind isikunäitus

2004 mai

•• Elva raekoja saalis näitus “Mägede vaim”

2005 november

•• osales Valgas maakonna kunstnike ühisnäitusel kolme tööga.

2007 november

•• Valga muuseumis isikunäitus “Kutse”

•• 2008. aasta oktoobris tuleb Põhja-Norras Hammerfestis isikunäitus “Vaikiv pilk”.