Hüpe argipäevast välja
Laupäeval jõudis Tallinna Linnateatris publiku ette Jaan Tätte järjekordne näitemäng, tänavu näidendivõistlusel II preemia saanud “Palju õnne argipäevaks!”.
Juba enne esietendust võis oletada, et Linnateatri uuslavastusest saab publikumagnet. Pärast “Ristumist peateega” saatnud edu on Tätte uusi näidendeid oodatud kasvava huviga. Lisaks lavastajadebüüt rahva lemmiknäitlejalt Andrus Vaarikult, kes teeb käe valgeks talle tuttavas ;anris – komöödias. Publiku uudishimu üleskütmiseks ei maksaks enamat tahtagi.
Ent ahvatleva teatripakendi sees on ka oma sisulised väärtused. Esmalt Jaan Tätte ja tema uudisnäidend. Tätte kolmanda näitemängu puhul võib rääkida juba näitlejast näitekirjaniku väljakujunenud isikupärast. Ehkki näidendi teema – keskealise paari abielukriis – viitaks justkui olustikukomöödiale, on Tätte stiil endine. Tema loodud teatrimaailma sambad on omavahel segunevad muinasjutt, fantaasia, mäng-mängus, (seekord pigem argi-) müüdid ja reaalsus. Tätte loomingu erilisus huvitab teatreid ja võlub vaatajat. Kahtlusteta on Tätte üks neist, kes on taastanud kodumaise näitemängu prestii;i.
Vähe sellest, “Palju õnne argipäevaks!” tegeleb teemaga, mida oleme harjunud nägema välismaiste dramaturgide pilgu läbi – alates Albee’ draamast “Kes kardab Virginia Woolfi?” kuni hiljuti Eesti Draamateatris esi-
etendunud Marguliesi lavalooni “Õhtusöök sõpradega”. Kriis keskealiste abielusuhetes on moodsas maailmas end ammu põlistanud teema, nüüd on sellele lisandunud ka kodumaine versioon.
Tätte näidendi väärtus on ka see, et võimaldab end lugeda-lavastada mitut moodi. Millise tee on koos näitetrupiga valinud Andrus Vaarik? Jah, just koos näitetrupiga, sest eesti lavastajate suhtes oma kriitilisusega tuntuks saanud Vaarik on eeltutvustustes-intervjuudes rõhutanud, et tema on pigem näitleja abistaja-toetaja kui kontseptuaalne lavastaja.
Juba lavastuse esimestest minutitest käivitub absurdikomöödia ja groteskse farsi piiril balansseeriv mäng, mis iga hetkega tempot üles kruvib. Kõik on pööraselt naljakas ja situatsioonikomöödiat nii hästi valdava näitleja Vaariku nägu.
Välisreisilt saabuv edukas tippfiloloog Anett (Anu Lamp) maandub aastatega hoolikalt punutud kodupessa rabava uudisega. Anett teatab oma poliitikust abikaasale Fredile (Jaan Tätte) ja Fredi armunud naabrinaisele Annale (Piret Kalda), et on pööraselt armunud ja kavatseb oma suure armastuse Manfredi (Peeter Tammearu) uueks pereliikmeks võtta. Kõik ühise õnne, lendutõstva armastuse ja perekonna nimel! Käivitub irooniline farss, mille pöörasuse keskel hakkad kahtlema: äkki on tegu mingite rehepaplasi meenutavate kilplasinimestega?
Kahtlemata käivitab ja hoiab lavastuse peadpööritavat tempot Anu Lamp, kes üllatab uute värvide ja mängulaadiga, mis järgmiste etenduste jooksul usutavasti mänguvabadust ja kergust kogub. Kursusevend, kolleeg ja nüüd ka lavastaja Vaarik on Anu Lambile usaldanud kaelamurdva ülesande, mis sunnib näitlejannat end tõenäoliselt uue pilguga uurima ja pakub selle võimaluse ka publikule.
Kui lavastuse naistegelased püsivad peaaegu lõpuni üligrotesksetes toonides, siis mehed, eriti Peeter Tammearu Manfred lasevad publiku naerukaskaadidest hoolimata ka oma tegelase sisse vaadata.
Tammearu kehastatud Manfred, ühtaegu väga konkreete ja samas ka mõneti müstiline tegelane viitabki võimalusele, et Tätte näidend pole ainult olustikufarss ja seda saab lugeda-lavastada ka teisiti, kui on teinud Vaarik. Tammearu hoiab üldist farsilikku joont, samas mängib vaikselt, mingi sooja muhedusega välja oma rolli teise plaani, mis aina teiseneb.
Tammearu Manfredi metamorfoosid on vaiksed, kuid üllatavad: kirglikust macho-armastajast alalhoidlikuks püknikuks, luuserist katsejänesest kompleksihunnikutega geiks. Või on ta hoopis tulnukas?
Nagu öeldud, pakub Vaariku toetusel valminud “Palju õnne” naerutavat vaatemängu, millele alles lavastuse finaal peaks selgituse andma: tegu on siiski tragikomöödiaga. Paraku hakkab just siis seni nauditav groteskne pöörasus ootamatule tõsinemisele vastu töötama.
Üllatav finaal (jäägu lahendus vaataja avastada) kukub äkki hoopis teise helistikku, ent katartilist vastandust ei teki. Aga vist peaks.
Siiski siiski: Andrus Vaarik on näitleja hallist argipäevast välja hüpates lavastajana sellipaberid väärikalt välja teeninud.
Palju õnne argipäevaks!
Autor: Jaan Tätte
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Andrus Vaarik
Kunstnik: Aime Unt
Osades: Anu Lamp, Piret Kalda, Jaan Tätte ja Peeter Tammearu
Esietendus: Tallinna
Linnateatris 3. novembril
(hinnang lavastusele on antud 5-punkti süsteemis)
