Hurmioru perering – nii tutvustas kaardiploki pealkiri. Selle sees 35 Raivo Järvi joonistatud piltidega kaarti, kus talusid tutvustavad eriti meeleolukad luuletused.

Mida kõike on selles pereringis, mis kaardi järgi sealsamas kahel pool vana Võru teed küngaste vahel laiub! Kui vaid keerata asfaltteelt kruusasele külateele. Puru talus on õunaaed, vikati pinnimine, teritamine ja vikatiga niitmine, jutukesi vanaaja taluelust – ja kass. Või Aasa talus mesindus, marjakasvatus, raadioamatörismi- ja spordinõustamine – ning koer ja kass. Või Ojasilla talu, kus pakutakse muu kõrval ka lastehoiu- ja psühholoogialoenguid ning kohtumist kitsede ja küülikutega – muidugi ka koera ja kassiga. Lõokese talus on lihtsalt õunaaed – ning koer ja kass. Kopski-Jüri talus aga saab ka matemaatika konsultatsioone, lisaks kanadele ja lilledele – ning koerale ja kassile. Hoopis eriline on Lahe talus pakutav: pulmavana, pillimees (naine), saksa keel, fotograaf. Ja ei ühtegi kodulooma!

Lubatu vastab tõele

Kui selline reklaam ühele paigale ka ei tööta, siis ei tööta üldse miski. Niisugust vaimukat ja sisukat materjali ei valmistata lihtsalt tühja koha pealt. Tõtt öelda on Hurmiorust varemgi kuulda olnud, et on selline külaelu ja kodanikualgatuse mõttes tuntud koht ja teistest küladest üle Eesti käiakse seal õppimas. Kuid see kaardiplokk ületas kõik ettekujutused.

Kas see kõik tõesti vastab tõele?! Mitu nädalat hiljem, ilusal varasügisesel päeval sõitsime Põlvamaale Hurmiorgu. Et lugeda kokku kõik need kassid ja koerad ning lambapügamised, mida must valgel lubatud. Kõik olid olemas ning enamgi veel.

Krimmi talu

•• Lambakasvatus

•• Mahetootmine

•• Kanad

•• Kitsed

•• Koer

•• Kass

Krimmi talu perenaine Liidia Kängsepp jookseb külaliste saabudes tuppa puhtamaid rõivaid selga panema. Ise vabandab, et lambakasvataja kõige suurem töö on just käsil – lambapügamine ja villapesu. Sada kilo villa on tal tiigiveega pestud. Kilo eest maksab Harjumaa Sireli talu 45 krooni. Ligi 40 utega karjas suure rahnu otsas püüab kits üht valgepäist puksida. “Üks must lammas peab karjas olema,” osutab Liidia tõesti sellele ainukesele mustale ja saab kantpeaga võrreldavalt hiiglaslikult jääralt korraliku müksu. “Selle aasta talled teeb meil Tossu,” sügab perenaine jääramüraka selga.

Järveotsa talu

•• Küla kroonikakirjutaja

•• 23 m kõrgune elupuu

•• Teised eri liiki puud

•• Õunaaed

•• Suitsusaun

•• Lilled

•• Koer

•• Kass

83aastane Valve Leis ütleb mitu korda: “Ma olen niii õnnelik.” Seepärast, et tal suur pere ja kokku 35 järeltulijat. Seepärast, et on sattunud Hurmiorgu elama, kus on niisugune tore turismitalu nagu Eela ja Arvo Jääl, kelle kaudu elu ka Järveotsa tallu kohale tuleb.

Lehvitab möödujatele

30 aastat Karaski koolis lapsi õpetanud ja kuus korda Tallinnas tantsupeol käinud tädi lehvitab alati rõõmuga, kui tema aia tagant inimesed mööda lähevad. Tema kutsa Reks-Muki pelgab natuke võõraid ja piilub ukse vahelt.

Möödujaid võlub tema hiiglaslik elupuu, mille Valve isa istutas 1942. aastal, kui tütar Räpina aianduskooli lõpetas.

Savi turismitalu

••    Kodumajutus Jäälille, Jäälinnu, Jääkaru tubades

••    Pediküür, maniküür, suusatamine, kelgutamine

••    Uisutamine, karussell, laste ATV

••    Ehitusjärelevalve ja -nõustamine

••    Küülikud, koer, kass

Kui Eela Jääst 1998. aastal Savi talu perenaine sai, kääris ta koos mehe ja lastega käised nii üles, et aasta hiljem oli juba kümme talu Hurmiorus pereringi moodustanud. Kolm aastat hiljem oli number juba kolm korda suurem ja nüüd kasvab muudkui edasi. “Külalised küsisid kohe, mida meie kandis veel vaadata saab ja kas loomi on,” meenutab Eela, kes juba 2000. aastal sai Põlvamaa aasta inimeseks. “Kümme aastat olid inimesed siin suletud ringis elanud ja said nüüd elumõtte tagasi.” Algul oli külarahvas arglik: oi, mis mina nüüd ikka oskan. Sama tähtis on see, et ka omavahel nüüd rohkem suheldakse ja üksteisel külas käiakse. Ega neid võõraid siis nii kaugesse nurka liiga palju ka satu, et külaelu elamata jääb.

Järveristi talu

•• Hobuteenused

•• Koduloomad

•• Piimatooted

•• Aedvili

•• Kartul

•• Koorelahutamine

•• Pidude perenaine

•• Koer

•• Kass

“Hobõnõ oll haige – tuupärast sel suvel see teenus lonkas,” osutab Järveristi perenaine Anni Tomba, elupõline loomapidaja ja kolhoosiaegne pullikasvataja taamal einestavale hobusele. Peremees Koit Tomba jätkab kartulivõttu, kui perenaine külalistele talu loomad ja õunad kätte näitab. Talu piimaandja möirgab võõraste poole ja otsib tähelepanu. “Luum om tolle jaoss!” ütleb Anni ja näitab, millisel rõngassabal nädalavahetusel eluõhtu kätte jõuab. “Ikka esi torka,” täpsustab taluperenaine, kui võõrad aru ei saanud, mis siga ees ootab. Selle suve ekstra on sealaudas olnud metsseaga paaritatud kodusea järeltulijad. Sellised pruunid ja kuidagi sitkemad.

Tamme pagar

•• Küpsised

Veidi enne maanteemuuseumi Varbusel tuleb keerata Tartu poolt tulles vasakule – peaaegu lõhna peale. Valjul ja kurjal häälel valvab Tamme pagarit suur koer, keda millegipärast talu tutvustuses ei märgita. Kaks Põlgaste naist võtavad soolaste küpsiste plaate ahjust välja – nad ongi ainult soolaste peal ja käivad 12 kilomeetri kauguselt Tammel küpsetamas kahel päeval nädalas. Sada kilo kuldseid hõrgutisi! Kolmel ülejäänud tööpäeval tulevad ahjust magusad küpsised. Kuus aastat tagasi alustades sai Tammelt ka saiakesi, aga peremees ja perenaine, Heilo ja Pille Ojatamme meenutavad, et neid oli keeruline turustada. Eelmise päeva saiakesi müüdi siis kohapeal kohalikele – ja kroonised või isegi alla selle maksnud eilsed saiad olid menukad. Pagarikojal niimoodi hinge sees poleks hoidnud. Tamme küpsiseid saab nüüd paljudes Lõuna-Eestis poodides ja ekskursioonibussid on ka kohapeal oodatud.