Hüvasti, Kilgore Trout!
Kurt Vonnegut kirjutas ja rääkis sageli surmast. Kui arvestada seda, et tema ema tegi enesetapu, et ta nägi Ardennide lahingute tagajärgi ja Dresdeni pommitamist ning et mõni aasta hiljem surid lühikese aja jooksul tema isa, õde ja õemees, siis pole vaja äratada papa Freudi, et mõista selle põhjuseid.
Vähemalt korra üritas ta end tappa ja korra päästeti ta tulekahjust, kui oli suitsetades magama jäänud. Üks kirjaniku lemmiknalju, mida ta armastas kõigile rääkida, oli tema plaan kaevata sigaretifirmad kohtusse valereklaami eest: kiri suitsupakil lubas, et sigaretid tapavad, aga ta ei olnud ikka veel surnud. Vonnegut ütles, et ta imetles Ernest Hemingwayd, kes pani enesetapuga oma elule selge punkti – vanadus pole aga punkt, vaid pigem semikoolon.
Kolm aastat tagasi tekkis võimalus Kurt Vonneguti intervjueerida. Asja aitas kokku leppida Vonneguti sõber Oliver Sacks. Neid ja näiteks ka Susan Sontagi ühendas muu hulgas see, et nad kirjutasid endiselt rohkem kirjutusmasinal ja kasutasid kõik sama kirjutusmasinate parandajat. Vonneguti kohtumisi aitas plaanida tema abikaasa Jill Krementz, kes on hinnatud fotograaf.
Ta esitas kohtumisele omalt poolt ühe tingimuse – fotosid ei tohi teha, sest Kurt ei taha seda. Arvatavasti oli põhjus ka selles, et abikaasa tahtis pakkuda just oma tehtud pilte, aga probleem oli suurel määral usaldusväärsuses. Alles hiljuti oli paljastunud, et mitmes Eesti ajalehtedes tuntud välismaa kultuuritegelastega tehtud intervjuud on väljamõeldised. Krementz aga ütles, et pildisoovi korral jääb asi ära. Seega olin nõus, aga võtsin ikka fotoaparaadi kaasa.
Vonnegut suri patsifistina
Kurt Vonnegut elas New Yorgi 48. tänaval, kitsas 19. sajandi keskel ehitatud majas. Seega ei olnud ta nii eraklik nagu teose “Kuristik rukkis” autor J. D. Salinger, kes kolis maale, annab intervjuusid väga harva ja võttis endast 40 aastat noorema naise. Vonnegut piirdus 20 aastat nooremaga. Tol hetkel kolm aastat tagasi oli Vonnegut võrdlemisi unustatud vanainimene.
Loomulikult Vonneguti nime teati ja teda peeti elavate klassikute hulka kuuluvaks, kuid tema vastu polnud enam aktiivset huvi. Mõned ameeriklastest tuttavad, kellega kohtumisest rääkisin, olid isegi üllatunud, et ta veel elab. Oma viimase romaani kirjutas ta 1997. aastal ja seda ei loeta tema loomingu paremiku hulka, aga see müüs tänu tuntud nimele üsna hästi.
Vonneguti kodu asus üsna ÜRO peahoone lähedal ning ta elas majas koos abikaasa, teismelise tütre ja koeraga ning neil oli latiinost koduabiline. Maja seinad olid tihedalt kaetud raamitud fotodega, mida Krementz oli teinud sellistest kuulsustest nagu Hitchcock, Chaplin, Bellow jt. Esimesel korrusel asusid elutuba ja köök, teisel korrusel magamistoad ja kolmandal Vonneguti ateljee ning ladu, kus oli kümnete kaupa raamitud pilte urruaukudest ja mitmes tema raamatus figureeriva tegelase Kilgore Trouti hauakivist. Üks ärimees aitas tal neid internetis paarisaja dollari eest müüa.
Kui trepist astus alla tohutu juuksepahmakaga mees, polnud äratundmises kahtlust. Vonnegut oli heas tujus ja talle näis siiralt meeldivat, et keegi nii kaugelt tulnu tema vastu huvi tunneb. Ta ütles, et viimasel ajal käis tal vähe külalisi. Olin läbi lugenud paarkümmend varasemat intervjuud, et vajadusel vähemalt naljakamad tüüpvastused kätte saada, aga ta rääkis vabalt ja poolteist tundi möödus kiirelt. Kui Vonnegut korra tualetis käis, tegin kiiruga toast paar fotot, et oleks mingigi pilt.
Õnneks kuulas ta põhjenduse ära ja palus naisel paar fotot teha. Krementz tunnistas, et ta kasutas elus esimest korda digifotoaparaati. Vonnegutti ja eestlasi seob ka väike detail: ta on kahes oma raamatus (“Sinihabe” ja “Mother Night”) maininud ka Eestit, aga nagu selgus, ei ole selle taga mingit pikemat lugu. Eesti päritolu tundus lihtsalt piisavalt jabura detailina, millised käisid tema stiili juurde. Eesti külastamine jäi kõigest plaaniks, kuigi ta tundis korra selle vastu huvi.
Paari aasta eest suutis Vonnegut veel kord saada suuremat tähelepanu, kui avaldas Bushi-vastaste ja elulooliste esseede kogu “Kodumaata inimene”. Ta suri igavese patsifistina ja kuigi aeg-ajalt kippus end kordama, suutis ta suurepäraselt kirjeldada elu jaburat ja helgemat poolt – eriti esimest.
Eks ta ole.
