India päritolu rezˇissöör M. Night Shyamalan, kelle CV-st võib leida sellised hittfilmid nagu “Kuues meel” ja “Küla”, üllatab seekord filmis “Naine vees” oma isepäiselt jutustatud looga.
Homme kobarkinos esilinastuva filmi põhiliini võib paari lausega kokku võtta. Ühe elamukompleksi majahoidja (Paul Giamatti) – film hoiab kammerlikku liini, lahkumata kordagi maja lähiümbrusest – leiab maja basseinist salapärase naise (Bryce Dallas Howard, “Manderlay”), peagi selgub aga, et naine on hoopis nümf ja pärineb salapärasest Sinisest Maailmast. Esimesed pool tundi kuni nelikümmend viis minutit on lausigavad ja Shyamalan on võtnud kasutusele kõik abinõud, et vaatajale mitte meele järele olla. Tema väike protest pole aga päris väärtfilminduse mõõtkavas, vaid ameerikalikult naiivne. See pakub aga siiski äraspidist naudingut filmi jonnakusest.
Filmi arenedes poeb sisse sotsiaalsem või isegi poliitilisem noot, kui eri taustadega majaelanikud peavad nümfi päästmiseks koostööd tegema. Seejuures jagavad majaelanikud rollid enda vahel kõige pealispindsematest iseloomuomadustest lähtuvalt – siin võib näha kriitikat näiteks poliitilise kompetentsi aadressil.
Erilise mõnuga kiusab Shyamalan oma filmikriitikust tegelast, kes väidab, et ta teab kõigest kõike ning on üldse väga kibestunud tegelane – ilmselt kättemaksuks eelmise filmi “Village” kurja kriitika eest.
