I nagu saabas – Itaalia
Veneziast paremale, Sloveenia ja Itaalia piirile jääb väike armas unustusse vajunud XX sajandi alguse kuurortlinn Trieste. See on geograafilisel maakaardil kõigest väike täpp, kuid linna tähtsus kirjanduslikul kaardil on tohutu, seda eriti Briti saarte kirjanduses. Kes poleks kuulnud James Joyce’ist ja Dublinist? Aga James Joyce’ist ja Triestest? Just selles linnas algas suure Iiri klassiku pereelu, sündisid tema lapsed, siin kohtus ta Italo Svevoga, kelle järgi lõi “Ulyssese” peategelase Leopold Bloomi. Eks ole Joyce ju tegelikult kirjanik, kes on kõik oma tähtteosed kirjutanud kontinendil elades, nii et tema jälgi on targem ajada Triestes, Pariisis ja Zürichis kui vanal heal Iirimaal.
Veneziast vasakule, keset Veneto maakonda jäävad Verona ja sealne põhiline vaatamisväärsus Casa di Giulieta. Capuleti ja Montague suguvõsa vanast tülist on teismeliste südantlõhestava armastusloo kirja pannud Joyce’ist veelgi olulisem Briti klassik – William Shakespeare ise, ja seda juba XVI sajandi lõpus. Just Verona linnas olla elanud tõeline Romeo ja tõeline Julia ning just selles linnakeses asub rõdu, millelt Julia Romeole armuõhkeid saatis. Ükskõik millisest servast Veronasse ka ei siseneks, ikka võtavad vastu Casa di Giulieta poole juhatavad sildid ja noolekesed. Et Verona on väga väike linn, siis pole ka eriti võimalik seda paika vältida – miks siis mitte majahoovist läbi käia ja oma silmaga kaeda seda rõdu, millel Julia ealeski ei seisnud. Sest see maja ja see rõdu on mõnevõrra hiljem ehitatud.
Toscana mured ja rõõmud
Üks kaunimaid piirkondi terves Itaalias on kahtlemata Toscana oma lainetavate päevalille- ja viljapõldude, küpresside ja lossi mõõtu majapidamistega. Ühel pool Apenniinid, teisel pool Türreeni meri, toob Toscana oma viljakusega meelde lopsaka ja päikesekuuma maaema. Niccolò Ammaniti on üks nüüdisaja Itaalia kirjanik, kes kirjeldab Toscana elu eri tahke kõige võimsamalt ja värvikamalt. Tema siin kirjeldatud romaanide peategelased on küll väikesed poisid, kes elavad suhteliselt vaeselt kesk kõrvetavat kuumust, kuid Toscana loodus, inimesed, lõputud suved ja igatsus mere järele on need, mis hästi kirjutatud raamatut lugedes sööbivad viimaks paremini meelde kui süÏee keerdkäigud. Esimene Ammaniti romaan, “Ma ei karda” ilmus äsja ka eesti keeles, peategelasteks on suviselt lämbe nelja majaga külake ja üheksa-aastane poisinaga, kes satub oma uudishimuliku söakuse tõttu mõnevõrra hätta. Olgu öeldud, et tegemist on äärmiselt põneva raamatuga, mida õhtul vastu und lugema ei maksa hakata. Ise lugesin seda esimest korda kell kuus hommikul Firenzes hotelli rõdul, katedraal taamal meelitamas, et toas magajaid oma elevusega mitte nakatada.
Ammaniti teine raamat, mida saab inglise keeli lugeda, on “Steal You Away” (“Haaran su kaasa”), mis on eelmisest juba palju mahukam teos. Peategelasteks on jällegi lapseohtu inimesehakatised, mõistmatud täiskasvanud, lisandunud on jäik ja paindumatu ühiskond. Raskest õhustikust hoolimata oskab Ammaniti vanainimeste vastastikusest tülikiskumisest leida musta huumori valda kuuluvaid seiku, näiteks (surnud) eesli katapulteerimine verivaenlase majja. Suures plaanis räägib romaan aga tagakiusatud Pietrost, kes tahtmatult aitab kaasa oma õpetaja surmale ning jõuab noortevanglasse, kus ta on õnnelik, sest on viimaks ometi pääsenud isa ja koolikaaslaste kiusust. Need kaks raamatut annavad suhteliselt negatiivse loomuga ülevaate Itaalias senimaani valitsevast patriarhaalsest perekonnamudelist, kus naised istuvad kodus ja lapsi suuremat ei arvestata. Mõnevõrra positiivsema ülevaate sestsamast Itaalia perekonnamudelist annab aga Prantsuse kirjaniku Laurent Gaudé romaan “Scortade päike”. See noor kirjanik on võt-nud nõuks kirjutada ühe perekonna, Scortade saaga sel moel, et see oleks sama põnev ja hingestatud kui suur, paljusid põlvkondi mõjutanud tragöödia. Võetud ülesande on kirjanik kuhjaga täitnud, raamatusse mahub merd, päikest ja valgeid majaseinu, armastust, vihkamist ja saladusi, seda kõike ääretult soojas ja meeldejäävas toonis. Kui Ammaniti romaanides kannab looduse kaalu maismaa, siis selles romaanis on põhirõhk just merel – on ju rannaküla elanike põhiline elatusallikas kalapüük, Albaania põgenike vedamine ja salakaubandus.
Traditsioonilisema reisikirjanduse esindajad on aga näiteks Toscanas elanud Allan Parkeri raamatud “Seasons in Tuscany” ja “Ciao Tuscany”. Parker on ilmarändur, kes on saatuse tahtel sattunud üheks aastaks Toscanas ühe maamaja valvuriks. Ta räägib lähemalt kohalikest tavadest, singist, juustust, veinist, baklaÏaanidest, talvest, sügisest ja kevadest, viib lugeja sellesse maakonda pisiekskursioonile. See on tõeline sissevaade täiesti täna-päevasesse Toscanasse sealsete murede ja rõõmudega, nii et kui keegi Itaaliasse ära armub ja sinna kolimise mõtet vaeb, siis tasub tal kindlasti lugeda, sest peale vaimustavate üksikasjade kirjutab Parker ka meepotti sattuvatest tõrvatilkadest. Näiteks mis juhtub, kui aknaluugid kogemata siniseks värvida.
Viltuse torni lugu
Üks tore sügavamaid ajaloolisi tarkusi täis raamat on “Tilt. The Skewed Tale of the Tower of Pisa”, autoriks Nicholas Shady. Tõesti-tõesti, ei ole siin mingit eksimist, see on viltuse Pisa torni lugu. Väga elav ja tempokas lugu Imede väljaku tornist, millest nüüdseks on saanud terve Itaalia sümbol. Milleks aga torn ise ehitati ja milline on tema roll olnud järgnevatel sajanditel? Kes loeb ja teada saab, see kindlasti ei kahetse.
Toscana keskus Firenze on ühtlasi renessansi õitsengu keskpunkt. See linn oma võrratu marmorist toomkirikuga on jalad nõrgaks võtnud tuhandetel, kui mitte sadadel tuhandetel kunstihuvilistel. Mis sellest, et Michelangelo Taaveti käed on natuke proportsioonist väljas, meistriteosega on tegemist sellegipoolest. Aga kas panete tähele, et kogu see Firenzes igal sammul eksponeeritud kunst on meeste tehtud? Miks nii? Selle üle mõtiskleb Inglise kirjanik Sarah Dunant oma ajaloolises romaanis “The Birth of Venus”, kust korraks käib läbi ka Michelangelo, ent põhirõhk on ikkagi renessansiperioodil väga julgelt elaval tütarlapsel, kes ei igatsegi hommikust õhtuni mähkmete pesemise järele, vaid tahab hoopis kunstnikuks saada. See ei ole ses meestekeskses ajas aga kuigivõrd võimalik. Nagu ühele korralikule ajaloolisele romaanile kohane, on Dunant oma raamatu peategelase eluloo väga osavalt kokku põiminud samal ajal Firenzes aset leidvate ajalooliste sündmuste ja tegelastega, näiteks Medicite dünastiaga, ning ühest tema vennastki saab Savonarola sabarakk.
Ja ongi tehtud väike kirjanduslik ringreis Itaalias – klassikalisest Shakespeare’ist Stendhali sündroomini. Igaühele oma Itaalia!
