Ian Kershaw’ “Hitler”: oluline panus hitleriaanasse
Hitler huvitab inimesi. Seepärast on temast palju kirjutatud ja kirjutatakse veel. Pealkirjas Hitleri nime sisaldavad raamatud müüvad hästi ja viimastel aastatel on neid Eestiski päris palju ilmunud. Paraku on paljud sellistest uurimustest viletsa või vähemasti kaheldava väärtusega. Ian Kershaw’ kirjutatud kaheköiteline elulugu pole vaid üks mahukamaid Hitlerist kirjutatud raamatuid, vaid ka üks parimaid.
Kershaw’ suurteose esimene köide, mis käsitleb Adolfi poisipõlve, kujunemist nooruses ja tõusmist Saksamaa peaaegu piiramatu võimuga diktaatoriks on mõneski mõttes huvitavam kui Teist maailmasõda ja sellele vahetult eelnevaid aastaid käsitlev teine köide. Esiteks on holokausti ja sõda nii varem ilmunud raamatutes kui ka dokumentaalfilmides märksa rohkem kajastatud kui näiteks Hitleri noorust. Teiseks on see õpetlikum. Kershaw märgib – mitte küll eriti originaalselt –, et “tulevikku saame mõista ainult läbi ajaloo”. Tahtes tulevikus kurja ära hoida, on olulisem teada, mis võimaldas diktaatoril oma võimutäiusele tõusta kui seda, mida ta edasi tegi. Temasuguste võimu tugevnemist võiks ehk minevikust õppides tulevikus ära hoida, kuid kui Hitleriga sarnaneval inimesel on võim juba piisavalt kindlalt käes, siis on ajaloost õppimiseks arvatavasti juba hilja.
Autor on lähtunud sellest, et Hitleri esiletõus ei saanud olla tingitud tema isikust, vaid eriskummalised olid teda ümbritsenud olud. Sotsiaalajaloolase taust on Kershaw’le sellise suhtumise kirjapanekul kasuks tulnud ja pikad ekskursid Austrias ja Saksamaal valitsenud üldisesse olukorda ja mõttelaadi on nauditavad. Teiseks leiab autor, et Hitlerit ei tule mitte ainult hukka mõista, vaid oluline on ka teda mõista, ning väldib sarjamisse-tänitamisse laskumist. Juba sissejuhatuses avaldab Kershaw lootust, et ta pole mõistmisega liiga kaugele läinud. Autori kompleksivabadusele aitab kaasa see, et ta pole rahvuselt sakslane.
Arvestades varem ilmunud Hitleri-teemalise kirjanduse hulka, oli Kershaw’ mõte kirjutada veel üks mahukas elulugu kahtlemata julge. Kõik on juba niigi öeldud, millegi täiesti uuega välja tulla või kasutamata allikaid leida on sama hästi kui võimatu. Seega omandab veelgi suurema tähtsuse vahe tegemine õige ja vale vahel ehk – nagu ajaloolased seda nimetavad – allikakriitika.
Mõtlemapanevad teooriad
Välja selgitada, kust mingi väide pärineb, on aeganõudev ja keeruline, kuid just siin näitab Ian Kershaw kõige paremini, et tema ajalooharidusest on kasu olnud. Ühtlasi tõestab see ilmekalt, et autorit on kannustanud uudis-, mitte rahahimu. Mitmesuguseid müüte on Hitleri kohta liikvel palju ning mitu varasemate autorite allikakriitilist viga on aidanud neil jõudsalt levida. Huvitaval kombel on mitme müüdi algallikaks lisaks poliitilistele vastastele kodu- ja välismaal hoopis Hitler ise. Tema kujunemisest saab kõige enam teada tema enda raamatust “Mein Kampf”. Arvestades, et tegu pole mitte puhtsüdamliku ülestunnistuse, vaid tegevpoliitiku propagandateosega, on seda kahetsusväärselt tihti puhta kullana võetud. Mõnedki seisukohad, mida on kirjanduses nii tihti korratud, et neid on harjutud pidama tõeks, ei pruugi seda olla.
Näiteks seab Kershaw üpris veenvalt kahtluse alla väite, et Hitler muutus antisemiidiks oma Viini-perioodil. Muidugi võivad ka Kershaw’ teooriad olla kohati ekslikud, kuid need on igal juhul mõtlemapanevad. Kuigi Hitlerit aastail 1937–1945 käsitleva teise köite ilmumist tasub huviga oodata, ei ole mõtet seda inglise keeles lugema tõtata – tõlkija on oma töö hästi teinud.
“Hitler. Esimene köide. 1889–1936: Kõrkus”
Ian Kershaw
Varrak
