Ich bin ein Berliner

 (1)

Ameerika Ühendriikide presidendi kuulus kõne 26. juunil 1963 Lääne-Berliinis

John F. Kennedy

Mul on uhke tunne tulla siia linna teie silmapaistva linnapea kutsel, kes on kogu maailmas Lääne-Berliini võitleva vaimu sümboliks. Mul on uhke tunne külastada Saksamaa Föderaalset Vabariiki koos teie silmapaistva kantsleriga, kes nii palju aastaid on innustanud Saksamaad demokraatiale, vabadusele ja progressile. Mul on uhke tunne tulla siia oma kaasmaalase, kindral Clay seltsis, kes on siin linnas olnud suurte kriiside ajal ja tuleb uuesti, kui seda kunagi peaks vaja olema.

Kaks tuhat aastat tagasi oli uhke öelda: “Civis Romanus sum.” (“Olen Rooma kodanik.”) Täna on vabas maailmas kõige uhkem öelda: “Ich bin ein Berliner.” (“Olen berliinlane / Berliini kodanik.”)

Maailmas on palju inimesi, kes ei saa aru või ütlevad, et ei saa aru, mis vahe on vabal ja kommunistlikul maailmal. Las nad tulevad Berliini. Mõned ütlevad, et kommunism on tulevik. Las nad tulevad Berliini. Mõned ütlevad, et me saame Euroopas ja mujalgi kommunistidega koostööd teha. Las nad tulevad Berliini. Mõned isegi tunnistavad, et kommunism on tõepoolest halb, kuid see aitab meie majandust arendada. Lass’ sie nach Berlin kommen. Ehk las nad tulevad Berliini.

Vabadus on keerukas ja demokraatia ei ole täiuslik, aga me pole kunagi pidanud püstitama müüri, et oma inimesi kinni hoida ja takistada nende lahkumist. Ma tahan oma kaasmaalaste nimel, kes elavad teispool Atlandit, öelda, et nad tunnevad uhkust, et hoolimata vahemaast on nad saanud teiega jagada viimase 18 aasta lugu. Ma ei tea mitte ühtegi teist linna, mis ka pärast 18-aastast piiramist oleks täis sellist elujõudu, tugevust, lootust ja kindlameelsust, nagu seda on Lääne-Berliin. See müür on kogu maailmale ilmselge ja elav tõestus  kommunistliku süsteemi läbikukkumisest ja me ei lepi selle müüriga. See on, nagu teie linnapea ütles, rünnak mitte ainult ajaloo, vaid ka inimsuse vastu, lahutades perekondi, mehi ja naisi, vendi ja õdesid ning eraldades inimesi, kes tahavad olla koos.

Mis kehtib selle linna kohta, kehtib ka Saksamaa kohta: tõelist, kestvat rahu ei saa Euroopas kunagi kindlustada senikaua, kui ühele sakslasele neljast keelatakse elementaarset vaba inimese õigust – õigust vabalt valida. Kaheksateistkümne rahu- ja hea usu aasta jooksul on põlvkond sakslasi välja teeninud õiguse olla vabad, kaasa arvatud õiguse ühendada oma perekonnad ja rahvus kestvas rahus, näidates heasoovlikkust kõigi inimeste suhtes. Te elate kaitstud vabaduse saarel, aga teie elu on osa vabaduse maismaast. Lõpetuseks palun ma teil vaadata kaugemale tänase päeva ohtudest homsete lootuste suunas, kaugemale pelgalt Berliini või teie riigi, Saksamaa vabadusest, vabaduse suunas kõikjal, kaugemale sellest müürist, rahu ja õigluse päeva suunas, kaugemale teist ja meist endist, terve inimkonna suunas.

Vabadus on jagamatu ja kui üks inimene on orjastatud, ei ole keegi vaba. Kui kõik inimesed on vabad, siis võime oodata päeva, mil see linn saab üheks ning see riik koos Euroopaga saab üheks rahuarmastava ja lootusrikka maailmaga. Kui see päev lõpuks tuleb, ja see tuleb kindlasti, siis võivad Lääne-Berliini inimesed uhkusega öelda, et nad on olnud pea kaks aastakümmet eesliinil.

Kõik vabad inimesed, kus iganes nad ka ei elaks, on Berliini kodanikud ja seega võin ma vaba mehena uhkusega öelda: “Ich bin ein Berliner.”

Tõlkinud Arvo Jõesalu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare