Ida-Euroopa ja soorollid Austrias näitusel
Ekspositsioon algab 1960. aastatega ja jõuab tänapäeva. Neli viimast kümnendit on ainuüksi poliitilisi ja sotsiaalseid sündmusi arvesse võttes olnud murranguline aeg: mahub siia ju Praha kevad, Berliini müüri langemine ja ka liiduvabariikide iseseisvumine. Poliitikaga koos on ümber kujunenud mehe ja naise roll ühiskonnas. Üks selline on abordi keelustamine Poolas 1993. aastal, mis on jõudnud poola naiskunstnike töödesse. Demokraatlik pööre Ida- ja Kesk-Euroopas avaldas kunstile märgatavat mõju: varem tabuks tembeldatud probleemid jõudsid 1990-ndatel kunsti ning näitusel võib tajuda iga üksiku riigi sotsiaalset tundlikkust ja valuläve kõrgust.
On märkimisväärne, et Eestit esindab tervelt 11 kunstnikku-rühmitust: Group f.f.f.f, Kai Kaljo, Leonhard Lapin, Ly Lestberg, Marju Mutsu, Anu Põder, Mark Raidpere, Sirje Runge, Evi Tihemets, Mare Tralla ja Valie Export Society. Neist ligi pooled on teinud sooküsimustest oma loomingu tunnusjoone.
Eesti valik
Eestit esindav valik on eklektiline ja laia haardega. Näiteks kaks meesakti kasutavat tööd – Leonhard Lapini „Autoportree Veenusena” (1981) ja Mark Raidpere „Io” (1997) – kannavad täiesti erinevat autoripositsiooni ning esitavad seeläbi ka eri etappe Eesti (kunsti) ajaloost. Lapini hommage Giorgione kuulsale maalile „Magav Veenus” (1508–1510) näitab mehelikkust tavapäratumas, feminiinsemas võtmes, Raidpere fotoseeria „Io” on näide 1990-ndate mustvalgest, psühhoanalüüsiga flirtivast gei-esteetikast.
Valie Export Society video „From the Portfolio of Doggedness” (2000) ja Mare Tralla „Nii me sünnitasime Eesti feminismi” (1995) on peatükk riigi kunstiajaloost, mis esitab eelmistega võrreldes uusi ja erinevaid, nüüd juba feminismi puudutavaid küsimusi.
Eesti kunstnike nimekirja vaadates jääb silma, et valik lõpeb 1990. aastatega. See tuleneb kuraatori algsest plaanist seada näituse viimaseks piiriks aasta 2000 (tegelikult on näitusel ka hilisemaid töid) ning seletab, miks puuduvad Marge Monko ja Liina Siibi tööd.
Näituse idee kaardistada umbes poole sajandi ühisnimetajaid „Balkanist Baltikumini” on kahtlemata intrigeeriv ja ambitsioonikas. Kuid samal ajal võib idabloki riikide ühtse mentaliteedi üle vaielda, üritades näituse põhjal vastata küsimustele: „Kuidas tundis üksikema end 1980-ndate Varssavis?” või „Kui kõrget hinda pidanuks maksma kapist välja tulev noormees 1970-ndate Lätis? Aga 1990-ndate Eestis?”.
Kahtlemata leiab näituselt mitu vastust. Kindlasti tekib uusi küsimusi.
Näitus
„Gender Check”
•• „Feminity and Masculinity in Eastern European Art”
•• Austria moodsa kunsti muuseumis 14. veebruarini
•• Kuraator Bojana Pejic
•• 200 kunstnikku 24 riigist (11 Eestist), 400 tööd
