Ida poolt tuleb ka head: щи, borš ja pelmeenid
Kord nõukogude ajal öelnud sünoptik „Aktuaalse kaamera” ilmateates, et ida poolt pole kunagi midagi head oodata, ja saanud eetrikeelu. Üldjoontes oli ütlusel jumet, kuid väikeste mööndustega – idanaabrilt oleme saanud söögilauale nii mõndagi suupärast.
Pliinide ja kalamarjata elab veel ära, aga щи peab kolm-neli-viis korda aastas laual olema. Muide, David Vseviov rääkis raadiosaates, et щи ehk hapukapsasupp olevat maailmas ainus roog, millest ei saa iial villand. Meie toidulaud oleks kesisem ka borši, seljanka ja rassolnikuta. Ja eks praegugi tehakse kodudes Pealinna salatit, pelmeene ja venepäraseid pirukaid ning šašlõkki – seegi tuli ju idast.
„Nõukogude kokakunst” annab tol ajal elanule vägeva nostalgialaksu ja nooremale põlvkonnale teadmise, mida nende vanemad omal ajal põske pistsid. Ei olnud kõige kehvem värk, kui oskasid valmistada. Raamatus on üle poolesaja loo Nõukogude köögist. Just lood, sest iga roa juures on kena tekst, et mis ja kuidas. Räägitakse viinast ja restoranidest, tehasesööklatest ja kaubandusvõrgust, kust polnud midagi saada, ent kodustes külmkappides leidus ikka head-paremat.
On lõunapoolsete vennasvabariikide toite: tatari asuu, tšeburekid, satsivi, hartšo, dovga… Mõistagi on antud kõigi roogade retseptid, õigemini põhiretseptid, sest nii boršil kui ka hapukapsasupil on kümneid variatsioone. Igatahes tekitas loetu peale nostalgia ka vesise suu ja soovi üht-teist valmistada. Muide, värskekapsasupile lisatud paar tomatit – nii oli retseptis kirjas – tegid potitäie tõesti maitsvamaks.
Ah jaa, raamat on täis ka vahvaid pilte tollest ajast. Näiteks plakat, kus eesrindlik mereväelane kuulutab, et sööb tursamaksa. Ju ta sellepärast nii tubli oligi.
