Ida-vaimustus lämmatab kriitikameele
Kummalisel kombel toimib sama skeem üle saja aasta hiljemgi. Kuulsin hiljuti üht ajakirjanikku nukralt nentimas, et aasia filmide puhul kaob üldsusel justkui igasugune kriitikameel. Maad võttis äratundmine, sest midagi sarnast leiab aset meie kultuurielus juba mõnda aega. Ei tea, kas probleem peitub lääne ideaalide purunemises ja traditsiooniliste impulsside ammendumises, aga juba pikemat aega vältab Eestis üks lõputu idavaimustus. Kusjuures “ida” alla mahub kõik, mis vähegi eksootiline ja võõras.
Näiteks toimus hiljuti loeng, kus üks pillimees väga kaunilt ja hingestatult tutvustas india bambusflööti, sealhulgas selle eripärasid: “Tal on lihtsalt eriline kõla. Täiesti eriline kõla. Ma olen kuulnud paljusid puuflööte, aga neil ühelgi pole nii eriline kõla.” Tuleb tunnistada, et bambusflööt kõlab tõesti kaunilt. Aga mis kriteerium on “eriline”? Kuidas seda üldse mõõdetakse?
Müstiline ida-element
Pole haruldane, kui mõnda värsket heliteost kirjeldatakse väljenditega “ida muusika mõjud”, “ühe heli elujõulisus”, “veerandtoonide muusika” jne. Heliline tulemus on tihti väga põnev, ainsana jääb täiesti tabamatuks see n-ö ida element.
Loomulikult ei saa siunata ainult muusikainimesi. Sama nähtus kogub jõudu teisteski kunstiliikides. Või võtkem meie kaaskodanike n-ö pühapäevabudism. On see surmahirm või surmigavus, mis sunnib otsima tuge kaugest ja eksootilisest usust, kui kristlus on liiga kodune?
Naaskem nüüd põhiprobleemi juurde. Ühtset ida kultuuriruumi pole olemas. Idamaad algavad Türgist ja lõpevad Jaapaniga, nende hulka kuuluvad nii Armeenia kui ka India. Lisaks veel riigid, mida tavaliselt mõistetakse idamaadena, näiteks Tuneesia Aafrikas ja Mongoolia Aasias. Neid ei saa ühte patta panna, sest tegu on täiesti erinevate kultuuridega.
On täiesti mõistetav, et õhtumaa inimene ihaleb meie blaseerunud keskkonnas millegi puhta, napi ja iidse järele. Ometi ei tasuks asjadele läheneda vaid emotsioonipõhiselt. Idamaad ja ida kultuur pole ühtsed lunastust toovad mannamäed, nagu võivad eksliku mulje jätta üksikud külaskäigud. Äkki tasuks hoopis pöörduda oma traditsioonilise kultuuripärandi, näiteks regilaulu poole? Kui nüüd järele mõelda, on ju seegi veetlevalt napp ja iidne...
