“Ideaalmaastik” 30 aastat hiljem “veel ideaalsem”
Film pole raasugi vananenud, kinolinal askeldavad tegelased näitavad inimloomust, mis on aastatuhandete vältel jäänud ikka samaks koos kõigi oma lootuste, ootuste ja hirmudega. Mis aga puudutab pilti, siis – nagu nentis filmi operaator Arvo Iho – nii ilus pole see film veel kunagi olnud. Tõsiasi, et Eesti filmikriitikud on “Ideaalmaastiku” valinud meie filmiajaloo parima kolme filmi hulka, tekitas mõtte uurida, kuidas võtsid filmi vastu omaaegsed arvustajad.
Erinevalt juba tollal valitsenud arusaamast, et kõik, mis tuleb Eesti filmitegijatelt, on üldjuhul ülim mannetus, oldi Peeter Simmi pika mängufilmi debüüdi suhtes leebed. Kirjutajad kiidavad režissööri lüürilist annet ning oskust valida näitlejaid.
Arvo Kukumägi saab aga eriti käsitluse osaliseks. “Erinevalt teatrist, kus A. Kukumägi alati küllalt mõjule ei pääse, tõusevad ta elamused kaamera ees esile. Võrdleksin teda suures kaares A. Solonitsõniga, kes Tarkovski filmides suurepäraselt mängib, aga laval samuti tihti tuhm paistab,” kirjutab Rein Heinsalu ajalehes Sirp ja Vasar.
Kiita saavad ka noored talendid: operaator Arvo Iho ning muusikalised kujundajad Jaanus Nõgisto ja Erkki-Sven Tüür. Kokkuvõtteks sobib lõik: “Kui “Ideaalmaastikus” veel vapustavat või luudeni lummavat jõudu pole, on ta ometi midagi niisugust, mida võib teistele häbenemata soovitada ja näidata.”
Oma sõna on sekka öelda ka kolhoosnik Julius Põldmäel, kes leiab, et kolhoosiesimees Tuvike (Tõnu Kark) on päris ehtne tollane esimees – külma kõhuga, kuid süda on õigel kohal.
Kiidetakse teisigi karaktereid ning kolhoosnik meenutab, et ka temal tuli igasuguste bürokraatide ja kampaaniatega rinda pista, millele järgneb väikene meenutus laudasõnnikust ja looduslikest karjamaadest.
“Kahju, et filmis pole ühtegi stseenikest sellest tõelisest külvist, mis aidanuks vaatajale selgeks teha, et kõik polnudki nii lootusetu, nagu algul näis,” ütleb Põldmäe, kuid lõpuks arvab temagi, et tegemist on igati kohase filmiga.
Rohkelt auhindu
Vene kriitik Tatjana Ivanova leiab oma arvustuses, et filmi intonatsioonid ja emotsioonid võinuksid olla tugevamad, kuid ei sea siiski kahtluse alla “Ideaalmaastiku” kunstilist väärtust. Nii arvasid ilmselt ka mitme filmifestivali žürii liikmed, kes andsid filmile erisuguseid auhindu.
Režissöör Simm ise tunneb sellest faktist suurt rõõmu, kuid peab vajalikuks 1983. aasta intervjuus ära märkida “kohutavalt halba koopiat”.
Nüüd on see viga õnneks parandatud, ilus ja värviline koopia ootab vaatajat kinos ning esialgsete plaanide järgi jõuab restaureeritud “Ideaalmaastiku” DVD vaataja koju järgmise aasta sees.
Filmi valmimise lugu
•• Anne-Mari Neideri dokumentaalfilmis “Mida külvad...” räägivad “Ideaalmaastiku” loojad filmi sünniloost. Sõna saavad nii režissöör Peeter Simm, operaator Arvo Iho kui ka näitlejad peategelase Arvo Kukumäega eesotsas. Kõigil on, mida meenutada: küll filmi tegemist ennast, küll elutee käänakuid.
Nostalgilisest mängufilmist valmis nostalgiline dokumentaalfilm, mille võtab noore voliniku Kukemeri jaoks kokku kogenud näitleja Kukumägi — “Hobused olgu kiired, naised ilusad ja viin kange. Kahetseda pole midagi!”
Artikli kirjutamisel
on kasutatud Õie Orava
raamatut “Tallinnfilm.
Mängufilmid 1977–1991”.
