Ideaalpoliitika lõpp
Eerik-Niiles Kross
Viimastel kuudel ja eriti alates jaanuarist 2007 on nii meedias kui ka Eesti ja Vene äriringkondades räägitud tavatult palju Venemaa Eesti-vastaste majandussanktsioonide võimalikkusest. Eriti aktuaalseks muutis majandussanktsioonide kehtestamise võimaluse kahe loomult väga erineva seaduse vastuvõtmine kahes pealinnas. Tallinnas võttis riigikogu vastu sõjahaudade kaitse seaduse, Moskvas võttis riigiduuma vastu majanduslike erimeetmete seaduse. Esmapilgul puudub neil seadustel vähimgi ühisosa. Lähemal vaatlusel on asi teisiti. Sõjahaudade kaitse seadust oli mitme Eesti poliitiku kinnitusel vaja mitte niivõrd sõjahaudade kaitseks, kuivõrd Tallinna pronksmehe kõrvaldamisele õigusliku aluse loomiseks. Tallinnast vaadates võiks tunduda, et Moskva majanduslike erimeetmete seadus oli omakorda mõeldud mitte niivõrd Venemaa julgeolekuhuvide kaitseks, kuivõrd pronksmehe kõrvaldamise takistamiseks.
Seadusel on märksa laiem taust
Venelaste sanktsioonide-seaduse tekkel on siiski laiem taust ja arenguloogika, ehkki vähemalt post factum on tekkinud ka seos pronksmehega. Sellel arengul on kaks teineteisest mõneti sõltumatut põhiliini. Esiteks, Venemaa pingestuvad suhted USA-ga ja tõrksus USA poolt kehtestatud majandussanktsioonide suhtes. Külma sõja ajal oli tavapärane, et USA boikoteeris N Liidu satelliitriike ja vastupidi. 1990. aastate suure sula ajal suutis USA mõneks ajaks asuda juhtima ÜRO julgeolekunõukogus kohati küllalt üksmeelselt aetud üleilmset sanktsioonidepoliitikat. Eriti kehtis see Iraagi, Liibüa ja muude nn rouge-riikide kohta. Tugevamaks ja totalitaarsemaks muutuvale ning oma kindlat mõjusfääri taastada üritavale Venemaale on USA dikteeritav sanktsioonidepoliitika üha vastumeelsem. Alles läinud jõulude eel toetas Venemaa ÜRO-s julgeolekunõukogu Iraani tuumaprogrammi vastast resolutsiooni, mis kehtestas Iraani-vastased majandussanktsioonid ja eriti tuumamaterjalide impordi keelu. Samal ajal jätkas Venemaa vaatamata USA teravale vastuseisule Iraanile õhutõrje raketisüsteemide TOR-M1 müümist, mille esmane ülesanne on kaitsta Teherani tuumaobjekte võimalike USA või Iisraeli õhurünnakute vastu. Vene kaitseminister Sergei Ivanov teatas paari nädala eest, et Venemaa on tarninud kõik miljardidollarilise lepinguga müüdud raketisüsteemid. Kuigi Venemaa väidab, et tegu on selgelt kaitseotstarbeliste relvadega, annavad need raketid paljude analüütikute hinnangul Iraanile ka uusi ründevõimalusi. Venemaa relvaekspordi olulised kliendid on ka Süüria ja Venezuela. Iisrael väitis hiljuti, et Süüria on Venemaalt ostetud rakettidega relvastanud ka Hizbollah’t. USA vastus Venemaa sellistele relvastustarnetele ja eriti Iraanile rakettide müümisele on (sic!) Vene riiklikele relvaekspordifirmadele sanktsioonide kehtestamine. 2006. aasta jooksul kehtestas USA kahel korral Rosoboroneksportile ja mõnele muule Vene relvastuse eksportijale majandussanktsioonid. Viimati vastas Washington sanktsioonidega ülalnimetatud TOR-M1 tehingu jätkamisele.
Moskva kinnitas ka 2007. aasta alguses, et kavatseb tarnida Iraanile tuumakütust. Seda hakatavat väidetavalt kasutatama tsiviilotstarbel venelaste poolt ehitatud Bushehri tuumajaamas, kuid nii USA kui ka Euroopa Liit kahtlustavad, et kütust kasutatakse tegelikult tuumarelvaprogrammis. Mitu analüütikut on väitnud, et Venemaa rikub tuumakütusetarnega iseenda toetatud ÜRO resolutsiooni.
Iraani-vastaste sanktsioonide mitteaustamine on Venemaale kasulik nii majanduslikult kui ka sisepoliitiliselt ning vähemalt Kremli arvates ka välispoliitiliselt. Venemaa teenib relvastuse müügist ja tuumakütuse ekspordist miljardeid dollareid. Samuti taastavad venelased oma N Liidu aegset sõltlastest koosnevat relvaturgu. Sisepoliitiliselt on Iraani toetamine populaarne, sest seda võib käsitleda USA-le koha kätte näitamisena. Välispoliitiliselt arvab Venemaa ilmselt, et tõestab end niiviisi iseseisva suurriigina, kellele keegi ei saa midagi dikteerida.
Ka hiljutine majandussanktsioonide seadus on vähemalt teataval määral Moskva vastus USA sanktsioonidepoliitikale. Seaduse vastuvõtmise eelsel arutelul riigiduumas nimetati USA sanktsioonide seadust korduvalt. Muide, Moskva on mitu korda teatanud, et Iraani-vastased majandussanktsioonid ei olevat tõhus vahend. Sanktsioonidele, mis USA seadis Vene relvaekspordile, reageeris nii Venemaa valitsus kui ka duuma äärmiselt valuliselt. 6. jaanuaril tegi Vene välisministeerium avalduse, milles öeldi, et USA sanktsioonid Vene firmadele on ebaseaduslikud. “USA on proovinud oma koduseid seadusi välismaistele ettevõtetele peale suruda ja panna nad tegutsema USA reeglite järgi,” teatas välisministeerium. “Vene firmad tegutsevad alati Venemaa huvides ning Vene seaduste raamides ning seega täielikus vastavuses Venemaa ekspordikontrolli alaste kohustustega.”
Venemaa suhted energiasõltlastega
Eesti-Vene suhete seisukohalt eriti huvipakkuva kokkuvõtte majandussanktsioonide, küll USA Vene-vastaste majandussanktsioonide teemal tegi välisminister Sergei Lavrov 19. jaanuaril Moskovskije Novostis avaldatud programmilises artiklis Vene välispoliitika “autonoomia” imperatiivsusest. Artikli põhi-idee oli Venemaa väidetav hädavajadus ja ainuõigus ajada segamatult, eriti USA poolt segamatult, omaenda ja ainult omaenda välispoliitikat. Majandussanktsioonide kui välispoliitika vahendi kohta kirjutab Lavrov järgmist: “Põhimõtteliselt võivad sanktsioonid kui ÜRO julgeolekunõukogu käsutuses olev instrument mängida rolli niivõrd, kuivõrd nad toovad edu probleemi kokkulepitud lahenduse suunas. Kui need on mõeldud pealesunnitud lahendusele kaasaaitamiseks, muutuvad nad tegelikkuses jõupoliitika suitsukatteks. Ühepoolsed sanktsioonid, mis on kehtestatud ilma ÜRO julge-olekunõukoguta, võivad ainult vähendada lahenduste saavutamise võimalust, tekitada tüli partnerite vahel ja nõrgestada maailma ühtsust. Igal juhul arvame me, et igale spetsiifilisele olukorrale saab reageerida ainult teadlike, mitmepoolsete pingutustega, mis on suunatud poliitilise ja diplomaatilise lahenduse saavutamiseks ilma igasuguste eeltingimusteta. Pole isegi vaja lisada, et rahvusvahelise õiguse raamidest väljumine on hukatuslik.“
Sel taustal võime pöörata tähelepanu Vene sanktsioonide-seaduse tekke teisele põhiliinile, milleks on Venemaa suhted oma lähinaabrite, eriti energiasõltlastega. Läinud aasta jaanuaris avaldas Venemaa Ukrainale survet gaasitarnete piiramisega. Moskva väitis, et seda tehtavat puhtmajanduslikel põhjustel, kuigi gaasiblokaad langes ajaliselt kokku Moskvale ebasobiva presidendi ametiaja algusega. 2006. aasta märtsis kehtestas Venemaa Moldova ja Gruusia veinide sisseveo keelu, väidetavalt veinide tervishoiustandarditele mittevastavuse tõttu. Samas valmistasid nii Gruusia kui ka Moldova Venemaale tõsist peavalu, nõudes Vene vägede väljaviimist ning ajades Moskva meelest liiga läänesõbralikku poliitikat. Vähesed Venemaa tundjad usuvad, et Ukraina, Gruusia või Moldova surumine majandussanktsioonidega ei ole seotud katsetega taastada või tagada endale mõjusfääri. Ühelgi puhul ei ole sanktsioonid aga Venemaale erilist edu toonud. Kui Moskva kehtestas Gruusiale oktoobris 2006 kaubanduspiirangud, ei suutnud seegi Gruusiat põlvili suruda.
Jõulise välispoliitika toetajad duumas ja valitsuses leidsid, et sanktsioonid oleksid efektiivsemad, kui neil oleks selge seaduslik alus. Riigiduuma krediidiasutuste ja finantsturgude komisjoni esimees Vladislav Reznik, kes on üks sanktsioonide-seaduse autoreid, selgitas eelnõu vajalikkust põhjendusega, et USA ning mõned muud riigid olevat muutnud sanktsioonide kehtestamise rahvusvaheliseks tavaks. Seetõttu olevat Venemaal vaja töötada selles küsimuses välja oma seadus. “See on mehhanism kiireks reageerimiseks, juhul kui meie ning mõne teise riigi vahel ilmneb pingeline olukord,” ütles Reznik.
Pronksmees tuli mängu
Teisisõnu, Venemaal on majanduslike erimeetmete seadust vaja ühest küljest seetõttu, et USA-l juba on selline seadus ja ta rakendab seda Moskvat irriteerival moel, ning teiseks selleks, et oma sõnakuulmatuid naabreid efektiivsemalt ja mõjusamalt korrale kutsuda. Nõnda olid majandussanktsioonid duumas mõlemas liinis tõsiselt arutusel, kui Eesti ja Vene meedia ning Eesti venelaste huvigrupid juhtisid duumaliikmete tähelepanu Tallinnas vastu võetud sõjahaudade kaitse seadusele ning poliitikute valimiseelsetele lubadustele pronksmees kõrvalda. Kaks seadust olidki leidnud ühisosa. 18. jaanuaril ähvardas riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossat‰ov Eesti-vastaste majandussanktsioonidega juhul, kui pronksmees peaks maha võetama. Kümme päeva varem rääkis sama mees, et USA sanktsioonid Vene ettevõtetele olevat “lühinägelikud, ebaõiglased ja ebaseaduslikud”, kuna Venemaa ei olevat rikkunud ühtki seadust. 23. jaanuaril ähvardas Eestit majandussanktsioonidega ka riigiduuma ülemkoja esimees Sergei Mironov. Paljudele riigiga tihedalt seotud transiidiettevõtetele hakati Moskvast saatma signaale, et varsti keelatakse neil kaupade Eestisse vedamine.
Venemaa majanduslike erimeetmete seadus ütleb muu hulgas selgelt, kes saab majandussanktsioone kehtestada. Selleks institutsiooniks on Venemaa president. Riigiduuma peab tema otsuse teatavaks võtma, isegi selle duumas arutamist ei ole seaduse järgi ette nähtud. Siin tuleb nõustuda duuma esimehe hiljutise geniaalse avaldusega: “Parlament ei ole koht diskussioonideks.”
Seega ei tähenda duumas vastuvõetud kõmisevad deklaratsioonid tegelikus elus ülemäära palju. Vene täitevvõim, nii president kui ka välisminister, on jaanuarikuu jooksul korduvalt öelnud, et kuigi nad taunivad pronksmehe mahavõtmise kava, ei pea nad majandussanktsioonide kehtestamist vähemalt esialgu vajalikuks. Eesti-vastaste majandussanktsioonide teema tõstatati duumas üsna tõe-näoliselt n-ö tööõnnetusena kahe protsessi ajalise kokkulangemise tõttu ega vasta arvatavasti Kremli praegustele vajadustele. Kuid Eesti-Vene suhete negatiivse foonina mõjub duuma kisa muidugi halvasti. Lisaks leidub Vene bürokraatias hulganisti ametnikke, kes eeldavad, et Eesti-vastased aktsioonid võiksid praegu ülemustele meeldida, ning pakuvad välja majandus- ja muude suhete külmutamise kavasid. Et Eestiga seotusel ei ole Vene majandusringkondades praegu ülemäära positiivset varjundit, näitab kas või Swedpanga kahe nädala tagune otsus asendada Hansapanga nimi Venemaal Swedpanga omaga.
Kuidas käitub Venemaa Eesti suhtes siis, kui pronksmees tõepoolest vastava diplomaatilise eeltööta Tõnismäelt maha võetakse, on raske ennustada. Midagi positiivset see kindlasti kaasa ei too. Eestiski üsna tuntud Vene duuma liige Mihhail Margelov iseloomustas hiljuti ühes raadiointervjuus Venemaa suhteid oma naabritega. Üks kuulaja väitis, et Venemaa arusaamine sõprusest on moonutatud – et kui tema sõber käituks temaga nii, nagu Venemaa käitub oma naabritega, üritaks ta seda sõpra iga hinna eest vältida. Margelov vastas: “Võib-olla ei ole teil veel seljataga eriti pikka elu. On olemas selliseid sõpruse vorme, mida te ei oska ettegi kujutada.”
