Identiteet ja migratsioon
Francis Fukuyama
Johns Hopkinsi ülikooli professor,
raamatu “Ajaloo lõpp ja viimane inimene” autor
Tänapäeva identiteedipoliitika tugineb ühele liberaalse demokraatia aluseks oleva poliitteooria puudusele. See puudus on liberalismi vaikimine gruppidest ja nende olulisusest. Tänapäevane poliitteooria, mis algab Machiavelliga ning jätkub Hobbesi, Locke’i, Rousseau ja Ameerika Ühendriikide loojaiks olnud riigiisade kaudu, mõtestab poliitilist vabadust, vastandades riigi indiviidide, mitte gruppidega. Näiteks Hobbes ja Locke ütlevad, et inimestel on indiviididena loomuõigused, mida meie loomulikus olekus saab kindlustada vaid sotsiaalse lepinguga, mis takistab üht indiviidi oma huvide eest seistes teisi kahjustamast.
Tänapäevane liberalism kujunes reaktsiooniks sõdadele, mis raevutsesid reformatsioonijärgses Euroopas. Liberalism lõi usulise sallivuse põhimõtte – idee, et religioosseid eesmärke ei saa avalikus sfääris taotleda viisil, mis loob piiranguid teiste sektide ja kirikute usuvabadusele. (Nagu näeme allpool, ei ole paljud Euroopa demokraatiad suutnud kiriku ja riigi lahusust täielikult saavutada.) Samal ajal kui tänapäeva liberalism pani selge aluse põhimõttele, et riigi võimu ei tohi kasutada indiviididele uskumuste pealesurumiseks, jättis see vastamata küsimusele, kas indiviidi vabadus võib minna vastuollu rahva õigusega pidada kinni ühest konkreetsest religioossest traditsioonist. Vabadus, mille all ei mõisteta indiviidide vabadust, vaid kultuuriliste, usuliste või etniliste gruppide õigust kaitsta oma grupi identiteeti, ei tundunud Ameerika Ühendriikide loojatele olevat küllalt oluline küsimus; võib-olla seepärast, et uusasunikud olid suhteliselt homogeensed – John Jay sõnul (teises “Föderalistide kirjas”) “inimesed, kes pärinevad samadest esivanematest, räägivad sama keelt, tunnistavad sama usku, on seotud samade põhimõtetega”.
Läänes algas tõsimeelne identiteedipoliitika reformatsiooniga. Martin Luther ütles, et ainuke tee lunastuseni käib sisima uskumise kaudu, rünnates sellega katoliku kiriku tegude rõhutamist – välist vastavust ühiskonna reeglitele. Reformatsioon määratles seega tõelise religioossuse kui indiviidi subjektiivse oleku, eraldades nii sisemise identiteedi ja välise tegevuse.
Identiteedipoliitika ajalugu
Kanada filosoof Charles Taylor on asjalikult kirjutanud sellele järgnenud identiteedipoliitika ajaloolistest arengutest. Rousseau väitis “Teises arutluses ja üksildase uitaja mõtisklustes”, et meie välise mina, mis vastab ühiskondlikele kommetele ja harjumustele, ja meie tõelise sisemise mina vahel on suur erinevus. Õnn oli sisemise tõeluse taastamises. Seda ideed arendas Johann Gottfried von Herder, kelle sõnul ei peitu sisemine tõelus üksnes indiviidides, vaid ka rahvastes – selle taastamises, mida me praegu nimetame rahvakultuuriks. Taylori sõnul on “meieni jõudnud võimas ideaal. See omistab moraalse tähtsuse lepingule iseendaga, oma sisemise olemusega, mida nähakse olevat kadumisohus… sotsiaalse survega kohandumise kaudu”.
Inimese sisemise ja välise mina erinevus ei ilmne ainult ideede maailmas, vaid ka tänapäevaste turumajanduslike demokraatiate ühiskondlikus tegelikkuses. Pärast Ameerika ja Prantsuse revolutsiooni eemaldati traditsioonilised barjäärid sotsiaalse mobiilsuse teelt, rakendades järjest rohkem la carrière ouverte aux talents (andekatele avatud karjääri – toim) ideaali. Isiku ühiskondlik staatus oli nüüd saavutatav, mitte ette määratud; see oli isiku annete, töö ja pingutuste tulemus, mitte aga sünniõnnetus. Inimese elust sai lugu enese sisima kava teostamisest, mitte aga vanemate, lähisugulaste, küla ja kirikuõpetaja ootustele vastamisest.
Taylor osutab, et tänapäevane identiteet on loomult poliitiline, sest see nõuab tunnustust. Mõte, et nüüdispoliitika põhineb universaalse tunnustatuse printsiibil, pärineb Hegelilt. Järjest rohkem tundub aga, et indiviidide jagatud inimlikkusel põhinevast tunnustatusest ei piisa, eriti neile gruppidele, keda on minevikus diskrimineeritud. Seega keerleb tänapäevane identiteedipoliitika grupiidentiteedi tunnustamise vajaduse ümber – see on avalik kinnitus varem kõrvale jäetud gruppide võrdsest väärikusest, alates Quebeci elanikest afroameeriklastest kuni naiste, põlisrahvaste ja homoseksuaalideni.
Ei ole juhus, et Charles Taylor on kanadalane, sest tänapäeva mitmekultuurilisus ja identiteedipoliitika on suuresti sündinud Kanadas, kus prantsuse keelt kõnelev kogukond on nõudnud oma õiguste tunnustamist. 1977. aasta seadus 101 rikkus võrdsete isikuõiguste liberaalset põhimõtet: prantsuse keele rääkijatele anti õigused, mida ei jaga inglise keele kõnelejad. Quebec tunnistati 1995. aastal “eraldiseisvaks kogukonnaks” ning 2006. aastal 2006 “rahvaks”.
Mitmekultuurilisus on end sisse seadnud pea kõigis tänapäeva demokraatiates ning selle all ei mõisteta üksnes kultuurilise mitmekesisuse sallimist, vaid ka vajadust tunnustada seaduslikult eri rassiliste, usuliste ja kultuuriliste gruppide õigusi. Viimaste põlvkondade Ameerika Ühendriikide poliitika on küllastunud vastuoludest afroameeriklaste õiguste, kakskeelsuse ja samasooliste abielude pärast; neid juhivad varem kõrvale tõrjutud grupid, mis ei nõua oma õiguste tunnustamist ainult indiviididena, vaid ka grupi liikmetena. Ja USA locke’ilik indiviidide õiguste traditsioon on ka tähendanud, et gruppide õiguste kehtestamise jõupingutused on olnud väga vastuolulised, palju vastuolulisemad kui tänapäeva Euroopas.
Islamiäärmuslust, mis on motiveerinud viimase kümnendi terrorirünnakuid, peab suures osas käsitama tänapäevase identiteedipoliitika, mitte aga traditsioonilise muslimi kultuuri ilminguna. Sellisena on ta meile tuttav varasematest poliitilistest liikumistest. Asjaolu, et nähtus on tänapäevane, ei tee seda sugugi vähem ohtlikuks, aga aitab selgitada probleemi olemust ja võimalikke lahendusi.
Et tänapäeva islamiäärmuslus on identiteedipoliitika vorm, väidab kõige jõulisemalt prantsuse akadeemiku Olivier Roy 2004. aastal ilmunud raamat “Üleilmastunud islam”. Roy arvates ei ole islamiäärmusluse juured kultuurilised – tähendab, see ei ole mingi islami või selle loodud kultuuri pärisosa kõrvalsaadus. Selle asemel, arutleb ta, on islamiäärmuslus esile tõusnud, sest islam on nüüd “deterritorialiseeritud” viisil, mis tõstatab uuesti muslimite identiteedi küsimuse.
Identiteediküsimust ei esine üheski traditsioonilises muslimiühiskonnas, nagu ka mitte traditsioonilistes kristlikes ühiskondades. Traditsioonilises muslimiühiskonnas annavad inimese identiteedi tema vanemad ja sotsiaalne keskkond; kõik – alates inimese hõimust ja suguvõsast kuni kohaliku imaami ja riigi poliitilise struktuurini – seob identiteeti islami usu konkreetse haruga. See ei ole valik. Nagu judaism, on ka islam väga legalistlik religioon, see tähendab, et religioossed uskumused koosnevad mugandumisest väliselt seatud ühiskondlike reeglitega. Need reeglid on eri paikades väga lokaliseeritud traditsioonidele, kommetele, pühakutele ja praktikatele. Traditsiooniline religioossus ei ole universaalne, vaatamata islami doktriini universaalsusele.
Identiteet saab probleemiks
Roy sõnul saab identiteet probleemiks just siis, kui muslimid lahkuvad traditsioonilistest islamiühiskondadest, emigreerides näiteks Lääne-Euroopasse. Väline ühiskond ei toeta siis enam inimese identiteeti muslimina, surve muganduda läänes tooni andvate kultuurinormidega on tõepoolest suur. Inimese ehtsuse küsimus tekib viisil, mis on traditsioonilises ühiskonnas võimatu, sest nüüd kujuneb lõhe inimese sisemise muslimi identiteedi ja teda vis-à-vis ümbritseva ühiskonna käitumise vahel. See seletab, miks islamile pühendatud internetilehtedel pidevalt küsitakse, mis on haram (keelatud) või halal (lubatud). Aga näiteks Saudi Araabias ei teki kunagi küsimust, kas on haram suruda naisprofessori kätt, sest sellist sotsiaalselt kategooriat ei olegi olemas.
Islamiäärmuslus ja dÏihhadism tõstsid pead sellise identiteediotsingu tõttu. Need ideoloogiad vastavad Hollandis või Prantsusmaal elava noore muslimi küsimusele “Kes ma olen?”: “Sa oled üleilmse umma (muslimite kogukond – toim) liige, keda määratletakse universaalse islami doktriini järgimise kaudu, millelt on võetud kõik kohalikud kombed, pühakud, traditsioonid ja muu selline.“ Muslimite usust saab seega sisima uskumise, mitte aga väliste kombetalituste küsimus. Roy osutab, et see on muslimi uskumuste “protestantiseerumine”, kus lunastus sõltub sisimast usust, mitte välise sotsiaalse normi järgimisest. Seega võisid Mohammed Atta ja mitmed teised 2001. aasta 11. septembri vandenõulased rünnakutele eelnenud päevadel väidetavalt alkoholi juua ning striptiisiklubides käia.
Islamiäärmusluse identiteedipoliitika kaudu mõtestamine seletab ka, miks teise ja kolmanda põlvkonna muslimid pöörduvad selle poole. Esimese põlvkonna immigrandid ei ole ennast psühholoogiliselt sünnimaa kultuurist lahti murdnud ja on kandnud tavad endaga oma uude koju kaasa. Kontrastiks suhtuvad nende lapsed tihti põlglikult oma vanemate usklikkusse ega ole veel ka uue ühiskonna kultuuri integreerunud. Olles kahe kultuuri vahel, millega nad ei saa end identifitseerida, avastavad nad tänapäeva dÏihhadismi universaalse ideoloogia külgetõmbe.
Oliver Roy ülehindab islamiäärmusluse puhul Euroopa fenomeni; Lähis-Idas on äärmusideoloogia allikaid Saudi Araabia. Pakistan, Iraan ja Afganistan on kõik eksportinud islamiäärmusluse ideoloogiat ja Iraak võib seda teha tulevikus. Aga Roy analüüs kehtib ka muslimiriikide kohta, sest neisse ühiskondadesse modernsuse importimine toodab identiteedikriisi ja radikaliseerumist. Üleilmastumine, mida juhib tehnoloogia ja majanduslikud võimalused, on hägustanud arenenud maailma ja traditsiooniliste muslimiühiskondade piire. Ei ole juhus, et nii paljud viimase aja terroristlike plaanide ja intsidentide läbiviijad on olnud kas Euroopas radikaalistunud muslimid või pärinenud muslimiühiskondade privilegeeritud lülidest, kel oli võimalik olla kontaktis läänega. Sellesse kategooriasse kuuluvad Mohammed Atta ja teised 11. septembri rünnakute organiseerijad, nagu ka Mohammed Bouyeri (hollandi reÏissööri Theo van Goghi mõrvar), Madridi 11. märtsi pommipanijad, Londoni 7. juuli pommipanijad ja Briti muslimid, keda eelmisel suvel süüdistati lennuki õhkulaskmise kavandamises. Peab märkima, et Al Qaida liidrid Osama bin Laden ja Ayman al-Zawahiri on mõlemad haritud mehed, kel on tänapäeva maailmale piisavalt hea ligipääs ja head teadmised sellest.
Kui suhtuda tänapäeva islamiäärmuslusse kui identiteedipoliitika tulemisse ja seega modernsesse nähtusse, tuleb teha kaks järeldust. Esiteks, me oleme kohanud sama probleemi varem 20. sajandi äärmuspoliitikas, nende noorte hulgas, kellest said anarhistid, bolševikud, fašistid ja Baader-Meinhofi gäng. Fritz Stern, Ernest Gellner ja teised on näidanud, et moderniseerimine ja siire Gemeins-chaft’ist Gesellschaft’i (kogukonnast ühiskonda – toim) on intensiivselt võõrandav protsess, mida on eri ühiskondades negatiivselt kogenud lugematud isikud. Nüüd on noorte muslimite kord seda kogeda. Vastamata on küsimus, kas muslimite usus on midagi erilist, mis julgustab radikaliseerumist. Alates 11. septembrist 2001 on tekkinud terve väike tööstus, mis üritab näidata, nagu oleksid vägivalla ja suitsiidipommide juured sügaval koraanis või ajaloos. Tuleb siiski meeles pidada, et paljudel ajalooperioodidel on muslimi ühiskond olnud palju sallivam kui kristlik. Juudi filosoof Maimonides sündis muslimite Córdobas, mis oli mitmekülgne kultuuri- ja õppimiskeskus; Bagdad on palju põlvkondi olnud koduks ühele maailma suuremale juudi kogukonnale. Islamiäärmusluses vältimatu arengu nägemine ei ole sugugi loogilisem kui pidada fa‰ismi Euroopa kultuuri kulminatsiooniks läbi sajandite.
Teiseks, dÏihaaditerrorismi probleemi ei lahenda Lähis-Idasse moderniseerimise ja demokraatia viimine. Bushi administratsiooni kujutlus, et terrorismi põhjuseks on demokraatia puudumine, jätab arvestamata, et nii paljudest terroristidest said äärmuslased demokraatlikes Euroopa riikides. Moderniseerumine ja demokraatia on iseenesest head asjad, aga muslimimaailmas nad tõenäoliselt mõnda aega süvendavad, mitte ei pehmenda terroriprobleeme.
Tänapäeva Euroopa ja Põhja-Ameerika liberaalses ühiskonnas kipub identiteet olema nõrk; paljud pühitsevad iseenda pluralismi ja mitmekultuurilisust, väites, et nende identiteet on sisuliselt olla identiteedita. Tegelikkus on, et rahvuslik identiteet on kõigis liberaalsetes demokraatiates siiski olemas. Ometi on rahvusliku identiteedi olemus Põhja-Ameerikas ja Euroopas veidi erinev, mis aitab seletada, miks muslimite integreerimine näiteks Madalmaades, Prantsusmaal ja Saksamaal on olnud nii keeruline.
Euroopa ja Ameerika identiteet
Kadunud Seymour Martin Lipseti järgi on Ameerika identiteet alati olnud loomult poliitiline ja oluliselt mõjutatud asjaolust, et Ühendriigid sündisid riigivõimu vastasest revolutsioonist. Ameerika usutunnistus on põhinenud viiel põhiväärtusel: võrdsus (mõistetud kui võimaluste, mitte tulemuste võrdsus), vabadus (või riigivastalisus), individualism (selles mõttes, et indiviidid võivad määrata ise enda ühiskondliku positsiooni), populism ja laissez-faire. Kuivõrd need omadused olid nii poliitilised kui ka kodanike kantud, olid need teoorias (pärast orjapidamise kaotamist) kõigile ameeriklastele kättesaadavad ja on vabariigi ajaloos märkimisväärselt vastu pidanud. Robert Bellah kirjutas kunagi, et Ühendriikidel on “kodanikureligioon”, kuid see on kirik, mis on avatud kõigile uutele tulijatele.
Lisaks neile poliitilise kultuuri aspektidele on Ameerika identiteedi aluseks ka eri rahvustraditsioonid, eriti need, mida Samuel P. Huntington kutsub dominantseks “anglo-protestantlikuks” kultuuriks. Lipset oli nõus, et Ameerika briti asustajate sektantlikud protestantlikud traditsioonid olid Ameerika kultuuri vormimisel väga olulised. Kuulus protestantlik tööeetika, Ameerika soodumus vabatahtlikeks ühendusteks ja Ameerika poliitika moralism on kõik anglo-protestantlikku päritolu kaasnähud.
Aga kuigi Ameerika kultuuri juured on Euroopa kultuuritraditsioonides, on nad 21. sajandiks rahvuslikust päritolust eraldatud ja neid praktiseerivad paljud uued ameeriklased. Ameeriklased töötavad rohkem kui eurooplased ja kipuvad uskuma – nagu ka Weberi varajased protestandid –, et väärikus on moraalselt tasuvas töös, mitte heaoluriigi solidaarsuses.
Tänapäeva Ameerika kultuuril on mitmeid ebameeldivaid aspekte. Selgelt ameerikalikud omadused, mida ka immigrandid hakkavad jagama, on eneseõigustamiskultuur, tarbijalikkus, Hollywoodi rõhutatav seks ja vägivald ning madalamate ühiskonnakihtide gängikultuur, mille USA on re-eksportinud Kesk-Ameerikasse. Lipset väitis, et Ameerika erandlikkus on kahe teraga mõõk: seesama riiki eitav individualism, mis tegi ameeriklased ettevõtlikuks, on ka lubanud neil eirata seadusi suuremal määral kui eurooplastel.
Euroopa pühendus pärast Teist maailmasõda “postrahvusliku” Euroopa identiteedi loomisele. Aga vaatamata kõigile tugeva Euroopa Liidu sepistamisega seotud arengutele on Euroopa identiteet endiselt midagi, mis tuleb peast, mitte südamest. Kuigi leidub ka õhuke kiht mobiilseid, kosmopoliitseid eurooplasi, mõtlevad väga vähesed endast kui üldiselt eurooplasest või paisuvad uhkusest Euroopa hümni kuuldes. Euroopa põhiseaduslepingu läbikukkumisega 2005. aasta Prantsusmaa ja Madalmaade referendumil ütlesid tavalised inimesed eliidile veel kord, et nad ei ole valmis loobuma rahvusriigist ja suveräänsusest.
Aga paljud eurooplased ei hooli rahvuslikust identiteedist. Euroopa praeguse poliitilise teadvuse on kujundnud kahe maailmasõja kogemus, mida eurooplased kalduvad panema rahvusluse süüks. Ometi on Euroopa vanad identiteedid alles. Inimestel on endiselt selge tunne, mida tähendab olla britt, prantslane, hollandlane või itaallane, isegi kui seda identiteeti liiga tugevasti avalikult kinnitada ei ole poliitiliselt korrektne. Euroopa rahvaste identiteedil on võrreldes Ameerika omaga palju tugevam rahvuslik põhi. Seega, kuigi kõigil Euroopa riikidel on formaalse poliitilise kodakondsuse võrdsusest sama arusaamine mis USA-s, on seda rahvussidemete tugevuse tõttu ka palju raskem pöörata tunnetatud kodakondsuse võrdsuseks.
Hollandlased näiteks on tuntud oma pluralismi ja sallivuse poolest. Samas on nad oma kodude privaatsuses sotsiaalselt üsnagi konservatiivsed. Hollandi ühiskond on olnud mitmekultuuriline, ilma et see oleks assimileeriv; see sobib hästi võimu jagavasse ühiskonda, mis oli traditsiooniliselt jagatud eraldiseisvaisse protestantlikku, katoliiklikku ja sotsialistlikku “sambasse”. Samuti käsitavad teised Euroopa riigid mitmekultuurilisust pigem eri kultuuride koos-eksisteerimise raamistikuna kui siirdemehhanismina uute tulijate domineerivasse kultuuri lõimimiseks (mida Amartya Sen on kutsunud “pluralistlikuks ühekultuurilisuseks”). Paljud eurooplased suhtuvad skeptiliselt muslimitest sisserändajate integreerumissoovi, samas ei tervitata neid, kes seda tahavad, alati heal meelel, isegi kui nad on omandanud asukohariigi keele ja kultuuriteadmised.
On oluline mitte liialdada USA ja Euroopa erinevustega. Mõneti põhjendatult väidavad eurooplased, et neil on USA-st raskem lõimida oma immigrante – kelle enamik on nüüdseks muslimid. Euroopa muslimitest immigrandid tulevad pigem suhteliselt konservatiivsest ühiskonnast, samas kui suur osa uusi USA-sse saabujaid on Hispaania juurtega ja jagavad domineeriva kultuuri kristlikku pärimust. (Ka arvud on olulised: USA-s on 300 miljoni elaniku kohta paar-kolm miljonit muslimit; oleks sealne muslimite osakaal sama suur kui Prantsusmaal, küüniks see arv üle 20 miljoni.)
Viitsütikuga pomm
Olenemata põhjustest on Euroopa suutmatus muslimeid paremini lõimida viitsütikuga pomm, mis on juba terrorismile kaasa aidanud. See põhjustab populistlike gruppide vastulöögi ja võib isegi ohustada Euroopa demokraatiat. Probleemi lahendus nõuab kaheharulist lähenemist, mis hõlmab nii immigrantidest vähemuse ja nende järeltulijate kui ka domineeriva rahvusliku kodukonna käitumise muutmist.
Lahenduse esimene haru on tunnustada, et vana mitmekultuurilisus ei ole olnud näiteks Madalmaades ja Suurbritannias edukas ning see peab asenduma energiliste püüetega lõimida mittelääne elanikkond ühisesse liberaalsesse kultuuri. Vana mitmekultuurilisus põhines grupi ja grupi õiguste tunnustamisel. Valesti rakendatud austuse ning mõnel juhul impeeriumijärgse süütunde toel anti kultuurikogukondadele liiga palju õigusi määrata oma liikmete käitumisreegleid. Liberalism ei saa kokkuvõttes põhineda grupiõigustel, sest mitte kõik grupid ei austa liberaalseid väärtusi. Euroopa valgustusajastu tsivilisatsioon, millest pärineb tänapäevane liberaalne demokraatia, ei saa olla kultuuriliselt neutraalne, sest liberaalsetel ühiskondadel on omad, indiviidide võrdset väärtust ja väärikust puudutavad tõekspidamised. Kultuurid, mis ei austa neid väärtusi, ei vääri ka liberaalse demokraatia võrdset kaitset. Immigrantide kogukondade liikmed ja nende järeltulijad väärivad võrdset kohtlemist indiviididena, aga mitte kultuurilise kogukonna liikmena. Ei ole mingit põhjust kohelda muslimi tüdrukut seaduse ees erinevalt kristlasest või juudi tüdrukust, ükskõik mida tunnevad tema sugulased.
Mitmekultuurilisus, nagu seda algselt Kanadas, USA-s ja Euroopas mõisteti, on mõnes mõttes “mäng ajaloo lõpus”. See tähendab, et kultuurilises mitmekesisuses nähakse kui mingit laadi liberaalse pluralismi mustrit, mis annaks tihti nüristavalt konformistliku ja homogeensena tunduvatele ühiskondadele eri rahvaste toidud, värvilised riided ja jäljed erinevatest ajaloolistest traditsioonidest. Kultuurilist mitmekesisust on üldiselt harrastatud erasfääris, kus see ei vii ühegi tõsise individuaalsete õiguste rikkumiseni ega sea liberaalsele ühiskonnakorraldusele muid väljakutseid. Seal, kus see tungis avalikku sfääri, nagu Quebeci keelepoliitika puhul, nägi domineeriv kogukond liberaalselt printsiibilt hälbimises pigem midagi ärritavat kui põhimõttelist ohtu liberaalsele demokraatiale.
Kontrastiks nõuavad mõned tänapäeva muslimi kogukonnad grupiõigusi, mis lihtsalt ei mahu indiviidide võrdsuse liberaalse põhimõtte raamesse. Need nõudmised taotlevad erandeid perekonnaõigusest, mis kehtib kõigile teistele ühiskonnaliikmetele, õigust jätta mittemuslimid teatud avalikelt üritustelt eemale või esitada religioosse solvumise nimel väljakutseid sõnavabadusele (nagu juhtus Taani karikatuuride looga). Mõnel äärmuslikumal juhul on muslimi kogukonnad koguni püüdnud esitada väljakutseid poliitilise võimu ilmalikule olemusele tervikuna. Seda laadi grupiõigused sekkuvad teiste ühiskonnaliikmete õigustesse ning lükkavad kultuuriautonoomia erasfäärist oluliselt kaugemale.
Euroopas on aga muslimite grupiõigustest loobuda palju keerulisem kui USA-s, sest paljude Euroopa maade korporatiivsed tavad austavad jagatud õigusi ega suuda kirikut otsustavalt riigist eraldada. Riigi rahastatud kristlike ja juudi koolide olemasolu paljudes Euroopa riikides teeb palju keerulisemaks vaielda põhimõtteliselt vastu riigi toetatavale islami haridusele.
Saksamaal kogub riik makse protestantliku ja katoliku kiriku nimel ning jagab finantsvahendeid kirikuga seotud koolidele. (See on Bismarcki katoliku kiriku vastase Kulturkampf’i (kultuurisõja – toim) pärand.) Isegi Prantsusmaa, kus on tugev vabariikluse traditsioon, ei ole käitunud neis asjus järjekindlalt. Pärast Prantsuse revolutsiooni vaimulikevastast kampaaniat taastas Napoleon usu rolli hariduses ning kasutas kiriku ja riigi suhete juhtimisel korporatiivset lähenemist. Riigi suhteid Prantsusmaa juudi kogukonnaga majandab näiteks Ministre des Cultes, tehes seda Consistoire Israélite kaudu, millest sai mudel Nicolas Sarkozy hiljutistele jõupingutustele luua autoriteene muslimeid vahendav organ, mis võiks rääkida Prantsusmaa muslimikogukonna eest (ning seda kontrollida). Isegi 1905. aasta seadusest, mis pühitses laicité (ilmalikkus – toim) põhimõtte, tehti erandeid, näiteks Alsace’is, kus riik toetab endiselt kirikuga seotud koole.
Neis korporatiivsuse saarekestes, kus Euroopa riigid tunnustavad endiselt ametlikult grupiõigusi, ei olnud enne suurte muslimikogukondade saabumist vastuolu. Enamik Euroopa ühiskondi oli saanud läbinisti ilmalikuks ja need religioossed jäänukid tundusid suhteliselt kahjutud. Aga nad lõid muslimikogukodadele olulise pretsedendi ja takistavad kirikut ja riiki eraldava seina ülevalhoidmist. Kui Euroopa tahab sisse seada pluralismi liberaalset printsiipi, mis põhineks pigem indiviididel kui gruppidel, siis peab ta tegelema minevikust pärit korporatiivsete institutsioonidega.
Barjäärid uutele tulijatele
Muslimite lõimimise probleemi lahenduse teine haru tegeleb Euroopa enamuskogukondade ootuste ja käitumisega. Endiselt mõistetakse ja tajutakse rahvuslikku identiteeti viisil, mis mõnikord loob barjääre uutele tulijatele, kes ei jaga rahvuse hulka sündinu etnilist ja usulist tausta. Rahvuslik identiteet on alati olnud ühiskondlikult konstrueeritud ning see keerleb ümber ajaloo, sümbolite, kangelaste ja lugude, mida kogukond endast räägib. Koha ja ajalooga seotuse tunnet ei peaks kustutama, aga see peaks olema uutele kodanikele võimalikult avatud. Mõnel maal, märkimisväärselt Saksamaal, on 20. sajandi ajalugu teinud rahvuslikust identiteedist rääkimise keeruliseks, aga see dialoog tuleb Euroopa uue mitmekesisuse valguses taastada – sest kui olemasolevad kodanikud ei hinda oma rahvuslikku identiteeti piisavalt, siis ei saa Euroopa riigid oodata ka uutelt tulijatelt selle hindamist.
Ja seda dialoogi alustataksegi uuesti. Mõne aasta eest lasid Saksamaa kristlikud demokraadid käiku Leitkultur’i idee – mõtte, et Saksamaa kodakondsus hõlmab teatud kohustust järgida tolerantsuse ja võrdse austuse standardeid. Termini Leitkultur – mida võib tõlkida kui “juhtivat” või “võrreldavat kultuuri” – leiutas 1998. aastal Süüria päritolu Saksa akadeemik Bassam Tibi ning see on just selline mitte-etniline universaalne nägemus kodakondsusest, mis avaks rahvusliku identiteedi ka mittesakslastele. Vaatamata päritolule pidasid vasakpoolsed seda kohe rassistlikuks ning viiteks Saksamaa õnnetule ajaloole ja kristlikud demokraadi distantseerisid end sellest kiiresti. Aga viimastel aastatel on isegi Saksamaal toimunud jämedakoeline avalik arutelu rahvusliku identiteedi ja massiimmigratsiooni üle. Eelmise aasta edukate jalgpalli maailmakarikavõistluste ajal sai mõõduka rahvustunde avaldamine täiesti tavaliseks ja Saksamaa naabrid isegi tervitasid seda.
Vaatamata väga erinevale stardipositsioonile võib Ameerikal olla midagi eurooplastele õpetada, kui nad üritavad luua postetnilisi kodakondsuse ja kuuluvuse vorme. Ameerika elu on täis poolreligioosseid tseremooniad ning rituaale, mille eesmärk on pühitseda riigi demokraatlikke poliitilisi institutsioone: lipuheiskamistseremooniad, naturaliseerimisvanne, tänupüha ja 4. juuli iseseisvuspäev. Eurooplased on seevastu oma poliitilise elu suures osas deritualiseerinud. Eurooplased kalduvad suhtuma ameeriklaste patriotismiväljendustesse pigem küüniliselt ja ükskõikselt. Aga sellised tseremooniad on olulised uute immigrantide assimileerimiseks.
Ka Euroopas leidub näiteid vähem rahvusel ja religioonil põhineva rahvusidentiteedi loomisest. Kõige tähelepanuväärsem on Prantsuse vabariiklus, mis oma klassikalises vormis keeldus tunnustamast jagatud identiteeti ja kasutas riigi võimu Prantsuse ühiskonna homogeniseerimiseks. Arvestades terrorismi ja linnarahustuste kasvu arutletakse elavalt selle üle, miks selline integratsioonivorm on läbi kukkunud. Üks põhjusi on ehk see, et prantslased ise loobusid vanast kodakondsuse kontseptsioonist mitmekultuurilise versiooni heaks. Pearättide keelamine 2004. aastal oli varasema vabariikluse kontseptsiooni taaskehtestamine.
Suurbritannia on viimasel ajal laenanud nii Ameerika kui ka Prantsuse traditsioone, üritades muuta rahvusliku kodakondsuse nähtavamaks. Leiboristide valitsus on uute kodanike jaoks sisse viinud kodakondsustseremooniad ning kohustuslikud kodakondsus- ja keelekatsed. Kõigi noorte kodanike jaoks on algatatud kodanikuõpetus. Suurbritannia on viimastel aastatel kogenud järsku immigratsiooni kasvu, millest suur osa tuleb uutest EL-i liikmesriikidest, nagu Poolast ja – jäljendades USA-d – näeb valitsus immigratsioonis suhtelise majandliku dünaamilisuse võtit. Immigrante tervitatakse, kuni nad pigem töötavad kui kasutavad hüvesid, ja tänu Ameerika stiilis paindlikule tööturule jagub piisavalt vabu madala oskustasemega töökohti. Aga suure osa ülejäänud Euroopa jäikade tööreeglite ja hüvitiste kombinatsioon tähendab, et immigrandid ei tule otsima tööd, vaid hoolekandesüsteemi väljamakseid. Paljud eurooplased väidavad, et vähem suuremeelne heaoluriik USA röövib vaestelt nende väärikuse. Tegelikult on vastupidi: väärikus tuleb töö ja panuse kaudu, mille inimene annab oma vaevaga kogu ühiskonnale. Pea pooled paljude Euroopa muslimikogukondade liikmed elatavad end hoolekandesüsteemi hüvitistest, mis otseselt soodustavad võõrandumis- ja lootusetustunnet.
Nii et Euroopa kogemus ei ole homogeenne. Aga enamikus riikides hakatakse arutlema identiteedi ja migratsiooni üle – isegi kui seda osalt motiveerivad terrorirünnakud ja populistlike parempoolsete esiletõus.
Immigratsiooni ja identiteedi dilemma sulandub lõpptulemusena üldisemasse postmodernismi väärtusetuse probleemi. Relativismi levik on teinud postmodernistlikul rahval keerulisemaks kehtestada positiivseid väärtusi ja seeläbi selliseid jagatud uskumusi, mida nad nõuavad sisserändajatelt kodakondsuse saamiseks. Postmodernistlik eliit, eriti Euroopas, tunneb, arenedes religiooni ja rahvuse kaudu määratletud identiteedist kaugemale, jõuavad nad ülimasse olekusse. Aga igavese mitmekesisuse ja sallivuse pühitsemise kõrval on postmodernistlikul rahval keeruline nõustuda ühiselt tahetava hea elu olemusega.
Immigratsioon surub meile peale eriti terava arutelu küsimuses "Kes me oleme?", mille esitas Samuel P. Huntington. Kui postmodernistlikud ühiskonnad tahavad jõuda tõsisema identiteediaruteluni, peavad nad tegema nähtavaks need voorused, mis määravad ühiskonna liikmeks olemise tähenduse. Kui seda ei tehta, võidakse alla jääda inimestele, kes on nende hüvede olemuses kindlamad.
Artikkel ilmus ajakirjas Prospect (nr 131, veebruar 2007), Möte avaldab selle New York Timesi sündikaadi loal
