Igal nohikul on lootust

 (1)

Neil Straussi „Mäng” on ilmselt maailma tuntuim võrgutusõpik. Muidu poppide eneseabikursuste kõrval pole meestele mõeldud võrgutamiskäsiraamatud Eestis millegipärast veel kanda kinnitanud.

 Ühendriikides aga ilmus esimene moodne lantimisõpik Eric Weberi sulest juba 1970. aastal. Interneti tulek pani aluse omaette subkultuurile, mille liikmed asusid foorumites ja meililistides erialaseid nippe vahetama.

Neil Straussi sulest äsja eesti keeles ilmunud „Mäng” on üks sellealase kirjanduse tuntumaid esindajaid. Autobiograafilise loomuga raamat kirjeldab varjunime Style kandva autori teed pattulangemisse ja tagasi, andes põhjaliku ülevaate nii võrgutamisekspertide „kogukonnast” kui ka praktilistest töövõtetest.

Kaheaastase drilli jooksul on Strauss parimate ekspertide käe all õppinud kehakeelt, artikulatsiooni, hüpnoosi ja eeskätt enesekindlust, mis lubab tal ennast nüüd oma kodulehel tituleerida maailma austatuimaks võrgutuskunstnikuks. Endast lugupidav mees loeb selle raamatu läbi, poetab autori aadressil paar iroonilist kommentaari ja paneb salaja nii mõndagi kõrva taha, et teoreetilisi teadmisi välitingimustes katsetada.

Aga endast lugupidav naine? „Kui mõni teist seda loeb, siis tahaksin rõhutada, et sinu peal ma oma mängutehnikaid ei proovinud,” on kirjutatud tiitellehele. „Ma olin täiesti siiras. Päriselt ka. Sina olid eriline.” Style’i filosoofia saab enam-vähem kokku võtta ühe lausega: kindlaim viis naisega voodisse pääsemiseks on teeselda (veel parem uskuda), et see sind ei huvita.

Kasutada mõistlikult

Eeldades, et „Mängus” kirjeldatud meetodid on tõhusad, tekib küsimus nende kasutamise eetilisusest, mis toob endaga kaasa terve filosoofiliste probleemide laviini. Kust algab manipuleerimine ja lõpeb loomulik sarm? Kes on süüdi, et partneriotsinguga kaasnevad ülesanded on sugude vahel nii ebavõrdselt jaotatud, et naistele mõeldud võrgutusõpiku võiks esitada paarileheküljelise brošüüri kujul?

Ja kuidas mõjub selliste võtete levik „turusituatsioonile”? Kui Style on avastanud endas lantimisguru ja annab koos sõber Mysteryga eratunde, leiavad tarkuse taganõudjad mingil hetkel, et päheõpitud klišeede kasutamine ei anna üleekspluateerimise tõttu enam oodatud tulemust. Eks paistab, kui sageli Straussi raamatus toodud näidisfraase Hollywoodides ja Parlamentides kuulda saab...

Raamatule lisab glamuuri mitme staari ülesastumine kõrval­osatäitjatena. New York Timesis ja Rolling Stone’is leiba teeninud ning Marylin Mansonile ja Jenna Jamesonile varikirjanikuna biograafiaid kirjutanud Strauss katsetab oma tehnikat (viisakuse piirini) Britney Spearsi peal, sõbruneb Courtney Love’iga ja saab elulisi näpunäiteid Tom Cruise’ilt. Seejärel, olles omandanud kõik selle ilma tarkused, pöörab Style võrgutajate kogukonnale selja ja leiab endale tüdruku, kes on lihtlabasele manipulatsioonile immuunne. Tänu põhikarakteri arengule annab „Mäng” põhimõtteliselt romaani mõõdu välja ja Style’i moraalne kasvamine muudab ta lugejale sümpaatsemaks.

Kuigi Strauss teeb „Mängus” väga nutikaid tähelepanekuid, tasub neid rakendades tavamõistusele truuks jääda. Pole kahtlust, et mõnigi mees, kes peab end mingil põhjusel võitmatuks võrgutushundiks, ei teadvusta oma võimete piiratust ning suhtelisust ja jätkab pealetungi ka siis, kui piiramistornid on ammu ära põlenud. Raamat toob sellistest halenaljakatest olukordadest piisavalt näiteid. Samal ajal – kui sa juba kord oled autori definitsioonile vastav SLJ ehk suvaline läbikukkunud jobu, on kaotada võrdlemisi vähe. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare