Igal Wimbergi muinaslool on alati pisike vimka sees

 (1)
Igal Wimbergi muinaslool on alati pisike vimka sees
Illustratsioon: Anni Mäger----

Jaak Urmeti 12-loolises jutukogus vahel­du­vad klassikalised mui­nas­lood ja argipajatused.

Suur pidusöök” ei ole kindla ülesehitusega lasteraamat. Klassikalise, pigem eesti rahva ennemuistsete lugude motiividele loodud jutukestes kasutatakse nagu kord ja kohus kolmekordse tegevuse elementi, halli ja valge habemega võluvanamehi, aga ka luige-haugi ja vähi klassikat, ent kõik on ootamatus nihkes.

Näiteks palub üks mees, kes tahab teha parima loodusfoto, pildile jänest, siis karu, ja lõpuks kahte metsa maandunud rohelist mehikest. Või siis looke, milles on kolm head sõpra: hani, saksa lambakoer ja krabi. Vaieldes selle üle, kes on kiirem ja osavam, otsivad nad kohtunikku ja jõuavad luige, siis hirvevasika juurde, lõpuks aga kohtavad presidenditütart oma süleorava Mutexiga.

Et kõik on läbisegi, siis kohtab ka tänapäevast sõnavara ja tegevust – presidenditütar toksib moblasse messi, väga vanaaegne vanaema ei saa surfata, sest ei oska arvutit sisse lülitada jm.

Toredalt on töödeldud rahvajuttu mehest, kes sai Kadrioru pargis istudes lindude keelest aru. Aga tiivuliste õpetussõna oli, et kuld- ja hõberahade omanik ei tohtivat rahaga koju minnes kellelegi selga pöörata, sest siis muutuvat kogu varandus tarbetuteks Egiptuse ruupiateks. Mõ­ne aja möödudes küsivadki värskelt rahaomanikult kellaaega nii halli kui ka valge habemega vanamees, siis aga palub talle ligi astunud haisev asotsiaal viit krooni.

Wimberg on saanud lastelugude meisterkirjutajaks tänu pidevale trennile teleseriaaliga „Saame kokku Tomi juures”. Tema lood on pehmed ja veidi nostalgilised, sekka õpetlikud, aga ikka head ja helged, kuigi neis kumab ka argipäeva muret ja valuvirvendust. Nad vaatavad lapse hinge ajadistantsi pealt ja tunnevad inimolendile elukogenult kaasa. Näiteks „Raha on otsas” või „Väike võtmehoidja ja pildiraam”. Võtmehoidja lugu on tegelikult vanaisa välja mõeldud õhtujutt, ent Rainer ei jää pärast selle kuulamist magama. Wimbergi kirjeldus üksi tuppa jäänud poisist on hingeliigutavalt kurb, kuigi kurba pole seal justkui midagi. „Rasmus keeras ennast näoga seina poole ja tõm­bas teki uuesti üle pea. Ta ajas ühe näpu teki alt välja ja libistas seda mööda tapeeti, kuulates vihma häält. Lõpuks said mõtetest unenäod. Taas märkamatult ja omatahtsi.”

Nimilugu „Suur pidusöök” on perekonnast, kes kõik koos neljakesi laupäeval süüa teevad, ja iga pereliige valmistab oma lemmiktoitu. Loo lõpuks antakse kaasa ka tegelikkusele vastav kaerahelbepätsikeste retsept.

Kas sellest raamatust tõuseb ka lapsele tulu? No kahju igatahes mitte. Wimberg ütleb järelsõnas, et kirjutab lastele ainult selliseid asju, mis võiksid meeldida ka nende isadele ja emadele. Raamat näeb kena välja, selle on illustreerinud Limpa-kunstnik Anni Mäger.

Wimberg

Suur pidusöök

Maalehe kirjastus 2009

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare