Igat pidi metsa poole filmilugu
AUKARTUS METSA EES: metsa müstiline olemus saab selgeks ka pateetikasse pürgimata
Neljapäeva õhtul esilinastus Kinomajas Peeter Simmi täispikk dokumentaalfilm “Veidike metsa poole”, mis annab paljukülgse pildi Eesti metsandusest ja sellega seonduvatest probleemidest. ReÏissöör Simmi film pole “veidike”, vaid suisa igas episoodis nii või naa metsa poole pööratud dokumentaalteos ja filmi kaudu terendub aukartus metsa kui eestlase teise kodu suhtes. Metsa kui suure, sügava ja seletamatu nähtuse olemust Simm eriti lahti muukida ei püüa, vaid suunab oma kaamera praktiliste asjaolude avamisele. Kuid metsa müstiline olemus on pateetikasse pürgimata aimamisi vaatajale antud ja sellest piisab täiesti.
Kõiksugusena logisev film
Samas on film üpris kõiksugune, ajades üheaegselt mitmeid liine ja alateemasid, neid korralikuks tervikuks põimimata. “Veidike metsa poole” peapuuduseks ongi terviku logisemine ja sinna-tänna harali arendatud probleemid. Filmi võtsid üles seitse (!) operaatorit ja küllap mängis see kaamerameeste paljus kirevuses kaasa, kuigi teos pole montaaÏilt eriti eklektiline.
Peamiselt paistab tegu komplekssusele pretendeeriva (üle)vaate- ja aimefilmiga, milles antakse segiläbi mitmeid miniportreid, rahvusmütoloogilisi ja -romantilisi puuteid, tõsielulist pildipoeesiat. Filmi magusaitemaks tükkideks on kroonikakaadrid 20.–30. aastate Eesti metsandusest (laadimine sadamas, palgiparvetajad, Narva kosk, saagide ajalugu, mööblitööstus jm). Need ajaloolised “rosinad” on meeleoluliselt väga hästi rahvaliku muusikaga (Henn Rebane) ilmestatud. Simm on filmi monteerinud ka 50-ndate stalinistliku propaganda koomiliselt mõjuvat paatost ja lõike 1967. aasta laastavast augustitormist.
Villu Reiljan palgivirnaga
Filmi algus, kui n-ö metsausku pööranud dr Rein Koha ajab südamlikku, selget, lihtsat ja tarka juttu, on huvitavalt isiksusekeskne, järgnevalt filmilt portreelist tsentripetaalsust tingiv, kuid järgnevad hoopis väljasõidud igasse ilmakaarde ja ainevalda. Vaataja saab teada, et hoolimata hädaldamisest on Eesti 47 protsendi ulatuses metsaga kaetud, inimese kohta kasvab meil 178 tihumeetrit puitu, levinuimaks mänd, kuusk, lepp, haab, kask. Ületame nendega tublisti nii Euroopa kui ka maailma keskmise taseme.
Pikalt antakse dokfilmis “Veidike metsa poole” sõna keskkonnaminister Villu Reiljanile, kes räägib sadu meetreid pika palgivirna foonil Muuga sadamas. Reiljani intervjuu on temaatiliselt filmi laiali hakitud. Ettevõtliku ministri jutust koorus välja raiumisele kannustus, et pole hullu ühti – meil kasvab aastas 11 miljonit tihumeetrit puitu peale, aga lõigata suudetakse vaid neli miljonit.
Räägivad mitmed doktorid ja professorid, stsenarist ja Simmi koolikaaslane Taivo Raudsepp, kauaaegne ENSV metsamajandus- ja looduskaitseminister Heino Teder. Metsandus oli kommunistlikus süsteemis õnneks üks apoliitilisim ja järjepidevust säilitanud majandusharu.
Omaette ooperit mängib filmis “Veidike metsa poole “ Vigala Sass, kes paistab väga kõvasti metsa poole ja pidevalt justkui millestki natuke purjus. Lollitamine ja manamine, kitsepeade kõlgutamine ja rämpsuks kuhjuv andide hunnik muistsel ohvrikivil kiskusid filmi omaette huvitavaisse detailidesse. Räme teadmamees Sass on oma kodukootud mütopoeetilisuses filmi ergim portree, kes annab oma tunnetust ja tõlgendusi.
Kahjuks kadus paljutõotavalt alustanud dr Koha filmis täitsa ära ja dokumentaalteose lõpp mõjus magedalt. Teisalt aga peabki selline “kõiksugune” ja omaette monumentaalnegi film metsast neutraalsesse maastikku suubuma. Kuidas sa ikka laiuti ja sügavuti lahtikaevatud liine katuse alla liidad?
Igatahes on Simm kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja keskkonnaministeeriumi rahaga teinud ligi tunniajalise huvi ja kohati ka põnevusega vaadatava dokumentaalteose “Veidike metsa poole”, mis peaks puudutama paljusid eestlasi.
