Igor Garšnek: adusin, et võin kirjutada, sest tean Rujast nii mõndagi
•• Millal Ruja raamatut kirjutama hakkasite? Kust see mõte tuli?
Hakkasin kirjutama 13. märtsil 2009, mis oli muuseas reedene päev. Ma ei ole ebausklik inimene ja see raamat on nüüd tõestus, et asjad, mis on alustatud 13-ndal ja reedel, ei pruugi üldse untsu minna. Pegasuse kirjastus tegi mulle 2009. aasta alguses ettepaneku, et võiks ju kirjutada. Pool aastat varem oli Vanemuises tulnud välja rokkooper „Ruja”, eks Pegasus sai sealt inspiratsiooni. Leppisime kokku, et ma ei kirjuta muusikaloo raamatut, vaid juturaamatut. Põhimõtteliselt on see raamat dokumentaalromaan, aga seal on ka intervjuusid. Selles mõttes on ta autentne, et kõik, millest ma kirjutan, on ka tegelikult sündinud, aga mul polnud eesmärki olla kroonik nagu Liivimaa Henrik või Balthasar Russow, kuupäevadega ma ümber ei käi, v.a kõige olulisemad, kui Jaanus Nõgisto Rujast ära läks jne. See on ikka juturaamat.
Kuna olen Rujas kolm aastat klahvpille mänginud ja enne seda olin tõeline bändi fänn, siis adusin, et võin kirjutada, sest tean sellest ansamblist nii mõn-dagi.
•• Kas 1985.–88. aasta sündmused, kui ise Rujas mängisite, taastasite mälu järgi või pidasite siis päevikut?
Ei pidanud, mul on piisavalt hea mälu ja Ruja-aastad olid mu elus väga eredad. Veidi aitasid aega määratleda postkaardid, mida oma naisele kontserdireisidelt saatsin. Naine hoidis need alles, sealt sain kuupäevad, kuud ja aastaarvud. Aga Urmas Alender pidas päevikut ja mõningaid momente sealt olen kasutanud. See on kõige autentsem materjal. Võrdlesin ka enda kirjutatut Peeter Sauteri „Roostevaba raamatuga” (1999), et kas ajaliselt klapib. Kui oli mingi lahknevus, siis küsisin teistelt järele, kas oli selles linnas või teises, ja kaks pead on ikka kaks pead.
Kui rekonstrueerisin Ruja kujunemise lugu, kus mina juures ei olnud, siis tegin hulgaliselt intervjuusid: Nõgistoga, Priit Kuulbergiga, Rein Langiga. Ma ei istunud midagi sulepeast välja imema, kirjutasin intervjuude põhjal. Panin kokku enam-vähem tõese pildi Rujast. Enam-vähem sellepärast, et pole võimalik ja pole ka mõtet ajada taga krooniku liini, sest inimesed, k.a Ruja bändikaaslased, mäletavad asju erinevalt.
•• Üks viimase aja eredamaid Ruja-käsitlusi oli juba mainitud Ojasoo-Semperi rokkooper. Kuidas Garšneki-nimeline tegelane tundus?
Mind kujutati seal karakterrollis, kusjuures see oli võrdlemisi irooniliselt mõistetav tegelaskuju. Kuid on ajalooline tõde ja kunstiline tõde. Muusikali loogika järgi oli see roll igati põhjendatud ja vahva – olin põgusalt positiivse tegelase Rein Rannapi vastasmängija rollis. Mind ei häiri absoluutselt, et nii mõnigi aspekt minu tegelase juures võis mõjuda pentsikult. Mõelge, kuidas moonutas ajaloolist tõde Shakespeare: paljud teosed, mis ta on kirjutanud ajalooliste näidendite pähe, ei vasta tõele. Kogu see Richard III karikeerimine: kui Richard, kes polnud ei lombakas ega sadistlik maniakk, neid näeks, saaks ta kindlasti naerda.
•• Palun võrrelge bänditegemist 1970-ndate–1980-ndate Eestis ja praegu.
Minule isiklikult olid Ruja-aastad loominguliselt kõige õnnelikumad. Sain teha seda ja ainult seda, mida tahtsin – heade muusikutega head bändi, mängida oma ja teiste häid lugusid. Olime 1987-nda algusest ka filharmoonia palgal ja ma võin kinnitada, et meie teenistus ületas mitmekordselt tollast keskmist palka 130–140 rubla. Tasu olenes muidugi sellest, kui pikalt Venemaal gastrolle tegime.
Mina hakkasin bändi tegema 1970-ndate lõpus ja näen siin väga suurt vahet praegusega. Tollal oli lihtsam see, et kuna iga tehase juures oli mingi kultuuriklubi algelise aparatuuriga, siis bänditegemise kohti ei pidanud üürima. N-ö ära majandada oli end ühelt poolt kergem, teisalt muidugi määratult raskem: kui nüüd võib iga juntsu minna poodi ja osta süntesaatori, siis tollal oli tippkvaliteediga pill isegi nõks kallim kui mustal turul müüdav Lada. Suur erinevus oli see, et iga bändimees oli rahaküsijana alati kõhedas olukorras: kui küsisid rohkem kui 4,50 rubla per nase mängu pealt, võisid SORVVO asjamehed sind pinnida. Finantsling oli kaelas ja seda tuli ettevaatlikult kohendada.
•• Kas raamatust jäi midagi välja ka? Et toimetaja ütles: see on liiga obstsöönne vms?
Ei. Toimetaja Lauri Vanamölder ütles ainult, et pole mõtet laskuda Ruja lugude ülesehituse lahkamisse – et mittemuusikust lugejat ei koormaks. Veel soovitas ta, et ma ei tooks sisse liiga palju nimesid, sest Ruja muusikuid oli juba isegi palju. Aga midagi pole tsenseeritud ja koostöö kirjastusega oli harmooniline, sõna otseses mõttes tiimitöö.
•• On teil plaanis veel eesti rokist kirjutada?
Kirjutamist võib võrrelda alkoholismi või narkomaaniaga: kui oled maitse suhu saanud, siis leiad, et see pakub rahuldust. Sama hästi võiksite küsida, kas kavatsen üldse kunagi veel raamatuid kirjutada. Mul on suusõnaline lepe ühe muusikaõpiku kirjutamiseks, aga ma ei välista ka ilukirjandust või kui ettepanek tehakse, miks mitte rokiraamatut… Aga seda võin küll öelda, et ei avalda kunagi ühtegi luulekogu. Olen küll kirjutanud laulusõnu, kuid luuletajana ei tunne ma ennast sama hästi kui kurk marinaadis.
