Igor Neemre - Eesti oma samurai

 (4)
Igor Neemre - Eesti oma samurai
----

Sport: karate on midagi muud kui arvutimäng
Igor Neemre, mitmekordne NSV Liidu meister karates, musta vöö kolmanda astme omanik, võitluskunstide kooli looja ja treener, andis hiljuti välja raamatu “Samuraikoodeks”.

Aasta 1975, TPÜ võimla. Eesti esimesele karatetreeningule on kogunenud 60–80 inimest, Neemre nende hulgas. Õpetaja Rein Siim korraldab terade sõkaldest eraldamiseks seninägematu füüsisetrenni: “pumpamiste” ja kükkis olekus mööda võimlat kargamisega. Terve järgmise nädala sõi Igor Neemre suppi kõr-rega – lihased olid kätekõverdustest nii läbi. “Järgmisse trenni tuli kohale ainult 20 inimest,” meenutab ta karatekakarjääri algust. “Aga kihvt oli. Tegime, tundsime rõõmu.”

Loomulikult käis kõik müstika, idealiseerimise, kokkuhoidmise ja jooniste käsitsi kopeerimise tähe all. Kui kontroll tuli, põrgatasid mehed palli, sest karate oli NSVL-is poollegaalne. Neemre treenis sellal kogu aeg, mis siis, et raamatute järgi ja valesti. Kohtunikke polnud mõtet karta, nemad teadsid veel vähem.

##Aasta 2005. Piisab interneti otsingumootorisse paari sõna toksimisest, et vajalik info üles leida. Lapsed löövad kõik vastased arvutis ühe näpuliigutusega pikali, vaatavad telekast kung fu’d ja nosivad krõpsu. Lähevad siis trenni ja avastavad, et vägevaks ninja-meheks saamiseks tuleb pingutada. Missugune pettumus! Neemre tõdeb kurvastusega, et karateõpilased jäävad iga aastaga füüsiliselt üha nõrgemaks: “Mõni tuleb tundi ega jõua isegi toenglamangus seista, kümme sekundit, ja juba kukub kops! Trennis peab vaeva nägema.”

Lapsed jäävad nõrgemaks

Pearaha ja sponsorite saamiseks rebivate klubide seas on Neemre paar aastat tagasi asutatud Budo kool üks vähestest, kus sportlasi “töövahendina” ei kasutata. Võistlemine on soovitav oma võimete võrdlemiseks. Juba osavõtja on võitja. Kes siis ennast kokku võtta suudab, väriseb vähem ükskõik millist eksamit tehes. Tublidust medalites ei mõõdeta.

“Paljud poisid tulevad trenni oma kompleksidest lahti saama. On näiteks kellegi käest peksa saanud ja tahavad siis kätte maksta. Trenni käigus saavad nad aru, et tagasi lüüa polegi tegelikult vaja.”

Argipäeviti peab Neemre Mustamäel väikest võitluskunstitarvete poodi Budopunkt. Kui võtta arvesse statistikat, et igas riigis on harrastajaid keskmiselt üks protsent, võib arvata, missugune on ettevõtmises entusiasmi ja majandusliku kasu suhe. Hiljuti andis ta oma kulu ja kirjadega välja raamatu “Samuraikoodeks”, mida keegi ei osta, hoolimata sellest, et see peaks kuuluma iga karateka kohustusliku lugemisvara hulka.

Tühja sest filosoofiast, kus on tonfad, koodid ja tapariistad?!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare