is peaarhitekt sa oled, kui käed-jalad seotud? Kopp tuli ette, kui dilemmad kuhjusid: uue raekoja asukoht, Sakala keskuse lammutamine ja lõpuks Tauno Kangro oma Kalevipojaga. Neis kõigis oli linna ametlik seisukoht vastuolus kunstirahva arvamusega. Ole siis omadele võõras ja võõrastele oma!

Ike ise ütleb: “Tunne on nagu vangikongis.” Eesti Ekspressile on ta veel öelnud, et “üks põhjus, miks ma ei saa siin linnas töötada, on, et meie uus korpus tehti vangilaagriks. Mina ei mahu oma püknilise kehaehitusega sellest turvaväravast läbi ja see kõrge tara, mis meie ümber ehitati, et terroristide jõugud ei saaks majja tungida, tekitab minus vangimaja tunde”.

Oma seisukohti ja väiteid on Ike Volkov jõudnud nädala jooksul piisavalt põhjendada, lõpliku tõe lubas ta öelda märtsi alguses, kui teeb oma kabineti tühjaks. Kuid kes on mees ametliku nimega Igor Volkov?

Et ta sündis 1951. aastal Eestis, on süüdi tema suguvõsa. Vanavanaisa tuli Eestisse Aleksandri raudteed ehitama. Tema ehitatud on Pääsküla jaam ja ta osales ka Haapsalu jaama ehitamisel. “Ma pole olnud suur suguvõsa ajaloo uurija,” möönab Ike, kes vanaisa mäletab nii: “Minu mäletamist mööda oli vanaisa kiilaspäine, alati oli tal manisk ja lakk-kingad, kui sai pensioni, ostis kimbu roose, oskas hästi süüa teha. Kui väljas käisime, siis tellis minule võileiva ja endale pitsi viina. Sõdinud oli ta Judenitsˇi armees.”

Ike isa Leonid Volkov sündis 1922. aastal Tallinnas, lõpetas Tallinna vene ühisgümnaasiumi, oli sõja ajal laskurkorpuses. Pärast sõda lõpetas ta polütehnilise instituudi arhitektuuri-

osakonna, 1951. aastast töötas ehituse ja arhitektuuri komitee ülemana ning ühtlasi Tallinna peaarhitekti asetäitjana, seejärel ehituse teadusliku uurimise instituudis. 1959. aastal kaitses ta Moskvas kandidaaditöö teemal “Elamukorteri tüübid Tallinnas”.

Enamasti projekteeris Leonid Volkov elamuid, peamiselt Nõmmel ja Lillekülas, Ike arvab end mäletavat, et isa osales ka 1958. aastal Mustamäe planeerimise võistlusel. Peamiselt aga huvitas teda Eestimaa asustus, millest ta on ka uurimusi kirjutanud. Neist võiks kasu olla praegugi, kui käib valglinnastumine. Ike kujundas ja redigeeris isa raamatuid.

Küsin Ike Volkovi käest, kuidas kujunesid tema kui noore arhitekti põhimõtted, sest ta sattus põlvkonda, kes oli teravas vastuolus eelmise, Mart Pordi, Malle Meelaku, Voldemar Herkeli, Raine Karbi jt arhitektide põlvkonnaga – modernism asendus postmodernismiga, Mies van der Rohe loosungile less is more asemele tuli Venturi more is less.

Õppis meistritelt

Ike Volkov, kes lõpetas kunstiinstituudi 1974. aastal, peab oma õpinguteaega väga õnnelikuks: “Kehtib selline reegel, et põlvkonnad leiavad teineteist üle põlvkonna: vaidled oma isaga, kuid saad hästi läbi vanaisaga.

Minu ajal olid ERKI-s veel õppejõududeks sellised Eesti-aegsed korüfeed nagu Edgar Kuusik, Edgar Velbri, Ernst Ederberg ja Peeter Tarvas. Kõik nad olid autoriteedid ja tõelised härrasmehed. Nemad õpetasid ka keskkonnatundlikku arhitektuuri, mis kadus vabaplaneeringu tulekuga.”

Küsin, kuidas suhtuda linnade “mäestumisse” ja vabaplaneeringusse, milles oli osaline ka tema isa, ning mida arvata selle taustal stalinistlikust arhitektuurist.

Volkov naerab: “Mis tal viga oli – linnaehituslikult oli arvestatud tänavajoont, kvartaleid, rajati bulvareid. Võtame kas või Sillamäe. Kõik see kadus vaba-

planeeringuga.”

Kas praegune stiihia linna-

ehituses on parem kui tollased generaalplaanid?

“Mis neil gen-plaanidel viga oli!” elavneb Volkov. “Praegu on linnamaad ainult 7,5 protsenti ja needki peamiselt teede ja trasside all. Meil on õnnestunud jätta ainult paar maalappi lasteaedadele, koolidele, staadionidele ja koerapissitajatele. Erasektori surve on niivõrd suur.”

Kaldub eramute poole

Küsin edasi: ega ometi hakata kalmistuid erastama? Volkov kurdab, et riigi maa-amet ei tahagi kalmistuid laiendada, kuna sündimus ja järelikult ka suremus vähenevad, üksnes Liiva kalmistu peaks Saku poole laienema.

Mis seal kalmistutest – sotsiaalpinda jääb ikka puudu ja inimestel ei jää muud üle, kui käia kaugel poes või viia lapsi läbi linna lasteaeda-kooli. Tõepoolest, mida saab linna peaarhitekt sinna parata?

Enda loomingu suhtes on Ike Volkov tagasihoidlik. Kõige enam on talle meeldinud projekteerida eramuid, mis on toonud nii loomingulisust kui ka uusi häid tuttavaid. Saan temast väga hästi aru, sest Nõukogude ajal tuli tal vastutusrikastel ametitel projekteerida kõiksuguseid asju, näiteks 1980. aastatel Pärnu rajooni Hallingu kolhoosi arhitektina töötades ka lehmalautu.

Kuigi peab ütlema, et sageli olid maaehituses vabamad käed kui linnades – seda enam, et linnades laiutasid eelkõige vanema põlvkonna arhitektid. Kui keegi tahab tutvuda Ike Volkovi loominguga, siis võiks soovitada sellist rida: eramud Tallinnas Kaunis tee 7, Heki tee 21, Tartus Nisu tänav 61/63, Kohtla-Järve ja Kurista metsamajandi keskus rekonstruktsioonina, Rakvere metsamajandi kontor, Pärnu jahtklubi, lisaks arhitektitöö mitme monumendi kavandamisel. Mõnda aega töötas ta koos hea sõbra Jaan Ollikuga, nüüd on mõlemal oma büroo.

Ike Volkov võiks juba nüüd rahulikult pensionile minna, sest ta on jõudnud elus palju. Lisaks arhitektitööle ja administreerimisele on ta töötanud näiteks ajalehes Sirp ja Vasar. Neid aegu meenutab ta heldimusega. 1970. aastate lõpus sai temast lehe osakonnajuhataja, kelle kureerida oli arhitektuur. Minu meelest ilmusid tol ajal hiilgavamad käsitlused arhitektuurist ja selle ajaloost, mis vajas modernismijärgset ümberhindamist.

Peale selle on Ike Volkov teinud tele- ja raadiosaateid, portreesaated Erika Nõvast ja August Volbergist ning kirjutanud stsenaariumi Toomas Lepa filmile “Külamaastik” ja Indrek Kanguri filmile “Alevikumaastik”. Minul on enam meeles Ike Volkovi ja Andres Söödi film kuulsast Tartu peaarhitektist Arnold Matteusest (1982).

Peale kõige muu on Ike Volkov kirjutanud luulevihiku “Sügis äärelinna teatris”. Nooruses on ta teinud ka sporti. “Arva ära, mis alal?” küsib ta kavala näoga. Pakun kergejõustikku – õige. Vaadates tema kogukat keha, oletan mingit heiteala, kuid ei, ta on jooksnud sadat meetrit 11,4-ga. “Sõber, tuntud ortopeed, kunagine liidu noorte hõbe kaugushüppes Ants Kass ei andesta mulle elu lõpuni, et ma olen teda sajas võitnud.”

Ja muidugi Kukerpillid. Praegusest ametist lahkudes leidis Volkov hea põhjenduse: tuleb hakata tähistama Kukerpillide 35. sünnipäeva.

Kõiki neid aastaid meenutab arhitektihärra soojalt: “Võid olla reede õhtul surmväsinud, kuid kui lähed lavale, oled teine inimene – tööle hakkab teine ajupoolkera, laval unustad kõik muu.”

Miks siis? Ja mida edasi? Ike ohkab ja ütleb: “Ühel hetkel saab tee otsa ja keerad metsa sisse, muidu jäädki keerlema nagu orav rattas, lõpuks peab hakkama tegelema ka oma asjadega.” Soovin talle edu.

Pärast mõtlen sellele jutuajamisele. Ike oli juba väsinud ajakirjanike selle nädala survest, kuid kas tänu omaaegsele tutvusele Kuku-klubi päevist või tänu sellele, et olen ka kunstile ja arhitektuurile lähedal seisev inimene, võttis ta mind rõõmsameelselt vastu.

Samas kahtlustan, et tema heatujulisuse taga oli ka teadmine, et kohe-kohe on ta prii kabinetist linnavalitsuse kuuendal korrusel – sellest vangimajast.

Teised Ike Volkovist

Ülar Mark

arhitektide liidu esimees

Müts maha selle pingetaluvuse eest, mida Ike Volkov on pidanud linnaplaneerimise ameti juhatajana ja peaarhitektina taluma, sest selle ametiga käib kaasas väga suur pinge.

Kindlasti pole ma nõus sellega, et Tallinna linnaplaneerimise amet töötab praegu hästi või väga hästi. Ike on aja jooksul saanud ametisse tööle ka mõned tublid inimesed ning asi on kaosest välja toodud, ent päriselt pole amet veel toimima hakanud. See ei ole siiski ainult peaarhitekti teha, vaid sõltub paljuski linnavalitsuse poliitilisest juhtimisest.

Imestan siiralt, et ta pidas nii kaua vastu ametikohal, kus tema kui spetsialisti arvamust tegelikult ei vajatud. Vaevalt et ta astus tagasi Kalevipoja nn konkursi pärast, pigem kõigi järjestikuste otsuste pärast, millega Volkov ilmselt spetsialistina rahul ei olnud.

Ütleksin, et tegu oli meeldiva inimese rahuliku ja ilma järsu hüppeta valitsemisajaga. Positiivne on tema rahulik ja kisklemata asjaajamine. Samas mõjus see omadus ka negatiivselt, kuna tippspetsialist ei tohi poliitilistele otsustele liiga kergelt alluda.

Oleks hea, kui sellele ametikohale saaks tugev ja ennast linnaplaneerimise alal tõestanud arhitekt, kuid ilmselt nii ei lähe. Kui peaarhitektid üle Eesti tegelikult ise midagi teha ei saa, siis on midagi korrast ära.

Tiina Nigul

linnaplaneerimise ameti

koordinaator, kursusekaaslane

Kooli ajal ei puutunud me otseselt kokku. Tollal kuulus ta üsna väiksesse elitaarsesse gruppi, mis – mõningal määral ehk tähelepanu tõmbamiseks – püüdis arhitektuuri ideoloogiliselt mõtestada, mitte piirduda üksnes praktiliste lahenduste pakkumisega. Sinna rühma kuulusid veel Ollik, Oruvee, võib-olla vähemal määral läviti ka Künnapu ja Looveeri seltskonnaga.

Üldiselt oli ta heasüdamlik, sõbralik, avatud ja abivalmis. Ta tegutses Kukerpillides – noh, rahvameheks ei saa arhitektiks õppijat just nimetada, ent ta kiirgas positiivset energiat.

Ka linnaametis kutsus ta kolleegides eelkõige esile positiivseid emotsioone, pärast neid raputusi, mis meil siin sajandivahetuse paiku linnaametite liitmise ja lahutamisega seoses toimusid. Kuigi ta ei vallanud näiteks planeerimist ehk just kõige detailsemalt, oli tal tänu kultuuriministeeriumi töökogemusele laiem visioon. Tema tööalane missioon oli arhitektuuri kui kunstiliigi väärtustamine. See kajastus ka tema omaaegses lõputöös, mida juhendas Edgar Kuusik, Eesti-aegse arhitektuuri sümbol, kes peagi pärast seda suri. Neil tekkis väga hea klapp.

Lisaks heasüdamlikkusele torkab Ike Volkovi puhul silma ka väga hea kodune kasvatus. Selle kasvatusega kaasneb avatus: kuna ta ei pidanud midagi häbenema, ei olnud tal ka komplekse. Ta on alati olnud mitmekülgselt andekas, võimeline tegelema täiesti erilaadsete asjadega.


Ivo Linna

muusik

Iket nägin esimest korda vist 1969. aastal Tartus ülilõpilaspäevadel, kus ta esines sooloartistina. Ta mängis biitlite lugu “Julia”. Siis tekkis huvi, kes see on. Tegelik tutvumine toimus hiljem, kui Kukerpillid 1972. aastal tegevust alustasid. Siis sain aru, et tegu on ikka väga laheda vennaga, esimese positiivse asjana torkas silma tema huumorimeel. Oli tunda, et inimene on palju lugenud, temaga ikka oli, millest rääkida. Sõbrunemine oli vastastikune. Ta on väga nutikas ja tark inimene, ka tema huumorimeel pole labane, vaid peen ja väljapeetud. 

Arhitektuuriteemadel temaga eriti vestelnud pole, eks pillimeestel on ikka pillijutud. Kohtume harva, sest pillimeestel on see häda, et kui ühel on esinemine, on ka teisel samal ajal kontsert. Nii et kolleegi näeb väga harva – paha öelda, aga matustel, mõnel peol või lausjuhuslikult. Ega ei peagi ninapidi päevad läbi koos istuma, et sõprus kõvem oleks.

Ike on teinud Kukerpillide repertuaari ikka väga häid lugusid, praegu meenub näiteks “Ta luuletab läbi öö”. Ta ei ole mingi tohutult koolitatud häälega poplaulja, vaid laulabki nagu pillimees ja teeb seda jube hästi. Kui Ike laulab, siis seda laulmist lihtsalt peab uskuma.

Jüri Ratas

Tallinna linnapea

Ike Volkov on loov, kunstnikuhingega inimene. Tallinna peaarhitektina töötatud viie aasta jooksul on ta linna heaks väga palju teinud. Kindlasti tunnetab ta väga hästi linnas toimuvaid protsesse, nii et tulevikus võiks tema koostöö linnaga mingis võtmes jätkuda.

Ta on mitmekülgne inimene – linnaametist lahkudes on ta öelnud, et kavatseb tegutseda eri valdkondades, olgu selleks muusika ning Kukerpillid või tema arhitektikutse. Ootan põnevusega, kas mind kutsutakse linnapeana Kukerpillide 35. sünnipäevakontserdile, sest tegemist on ühe minu lemmikansambliga.

Lugesin ajakirjandusest, et linnapea avaldas Ike Volkovi lahkumiseks survet. Survet olen küll avaldanud, ent teises suunas – lootsin, et ta jääb.

Jaan Ollik,

kursusekaaslane

Millal ma Ikega esimest korda kohtusin, ei suuda meelde tuletada, aga esmalt nägin teda ühes telesaates pilli mängimas. See pill oli kitarr, aga milline, ei oska öelda.

Sellele järgnevat on olnud sedavõrd, et osagi sellest oleks juba palju. Püüan teha kaleidoskoobi:

Erinevalt paljudest Ike teeb, ta ei tegele. Ja see, mida ta teeb, on palju. Muuseas oskab ta ka rätsepatööd.

Kui Frank Zappa kõlab usaldusväärselt, siis Ike mõjub usaldusväärselt, tegelikult ei peagi ta mõjuma, vaid ongi just selline.

ERKI inglise keele tunnid olid pigem Ike laulutunnid.

Ta võis üle trammitee leivapoest osta terve pätsi saia ja selle kohe ära süüa (see oli veel siis, kui Tartu mnt alguses asus leivapood) ning müüjate käest lisaks veel krokii tarvis sulfiiti hankida.

Ka kõige suurema pakasega ei kandnud ta kindaid.

Ta on suutnud omada, korras hoida ja kasutada kõige erinevamaid mootorsõidukeid: motoroller, Moskvitsˇ (see hästi vana), Pobeda, BMW jne.

Ma ei tea lubadust, mida ta poleks pidanud.

Temalt endalt laenates ütlen tema kohta, et ta on üks VAHVA VUNTS!

Ike Volkov

•• Sündinud 16. veebruaril 1951 Tallinnas

•• Abielus, 2 poega

•• Õppinud: Tallinna 46. keskkool, 1969; Eesti riiklik kunstiinstituut, 1974

•• Töötanud:

1974–1977 metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium, arhitekt

1977–1979 ajaleht Sirp ja Vasar, arhitektuuriosakonna juhataja

1979–1981 kultuuriministeerium, monumentaalkunsti peaekspert

1981–1984 ehituse TUI sektor, juhataja

1984–1987 Halinga kolhoos, peaarhitekt

1987–1989 Eesti arhitektide liit, vastutav sekretär

1989–1992 Eesti arhitektide liit, esimees

1992–1993 Eesti arhitektide liit, aseesimees

1993–1997 arhitektuuri-

büroo Ollik&Volkov juhataja,

arhitekt

1992–2001 arhitektuuri-

büroo VRK Projekt juhataja, arhitekt

2001–2007 Tallinna säästva arengu ja planeerimise ameti juhataja

•• Huvid: ansambli Kukerpillid juht ja asutajaliige, Nõmme Rotary klubi liige ja Šoti klubi liige.