Iir Hermeliin: Hea teater pakub elamusi kõigile meeltele
Eesti Päevaleht rääkis teatrifestivali „Draama 2013” kuraatori teatrikunstnik Iir Hermeliiniga tänavu kümne aasta juubelit tähistava festivali põhiprogrammist ning miks selle nimi on „Ruumimaagia”.
Põhiprogrammi kaheksa lavastust moodustavad omakorda tervikliku lavastuse. Mida see tähendab?
Kõik lavastused avavad ruumimaagia mõistet erinevate nurkade alt ning kasutavad loo jutustamiseks erinevat teatrikeelt ja -mõtet.
Sellest omakorda kasvab välja loojate vaheline pingestatud dialoog. Mida üks lugu väidab, sellele küsimusele ehk teine vastab. Veel võib selle hapra terviku ühisnimetajaks leida, et see on festival, mis pakub elamusi kõigile meeltele. Ja et kõik need on õnnestunult riskivad lavastused.
Publik, kes selle nädalapikkuse lavastuse ära vaatab, saab päris hea pildi siin ja täna tehtavast teatrist.
Olete kuraatorina viimasel kahel aastal näinud kümneid Eesti uuslavastusi. Mis seisus meie teater on?
Eesti teatris ei ole praegu eriti põnev aeg. Erilist ja inspireerivat, ootamatut ja lummavat teatrit on üsna vähe näha. Üllatavalt palju nägin aga leiget teatrit, millest tundub, et see ei puuduta ei tegijat ega vaatajat ja eemalt vaadates on pigem kui palgatöö. Kiiresti jooksmine on saanud omaette eesmärgiks: lavastused tulevad ruttu lavale ja lähevad ruttu maha.
Nägin palju algupärandit, mis on nadi tekstikvaliteediga: vist loodetakse, et näitlejad mängivad sõna või mõtte „elavaks”. Julgeksin öelda, et palju on lohakaid, toimetamata ja vormistamata lavastusi, seda nii sisuliselt kui ka vormiliselt.
Tore aga on see, et kui rääkida Euroopast, siis teater kui kunstiliik tundub olevat hetkel kiires teisenemises. Sõna- ja tantsuteatril pole selgeid piire, järjest rohkem tehakse ka Eestis laadi- ja žanriülest teatrit. Täna aga on meie teatris ülemineku hooaeg.
Mis on selle põhjus?
Kolmes-neljas teatris vahetusid peanäitejuhid: Endla, Ugala, Vanemuine, Vene teater. Võib öelda ka, et kolmes teatris on täna põlvkonnavahetus: NO99, Krahl ja Linnateater.
Uutelt tulijatelt oodatakse värsket energiat ja mõtteid, neile antakse roheline tee. Olen kindel, et kolme-nelja hooaja pärast üllatavad nad meid positiivselt ja festivaliprogrammi on hoopis raskem kokku panna.
Kas kunstnik näeb asju teisiti?
Ma vaatan sinu riietust ja näen selles lugu. Kõige visuaalsega, mis meie ümber on, kaasneb nähtamatu, maagiline teine plaan. Kujutava kunsti õpingud treenivad asju vaatama vahetult ja otse, ilma eelteadmiste, eelarvamuste või mõistuslike filtriteta. Teatrikunstniku ülesanne on see nähtamatu teine plaan nähtavaks teha ja luua laval tervikliku fiktsionaalse maailmana.
Sageli kohtan mõtlemist, et pole vajagi kujundust, valgust või heli, piisab, kui on näitleja mustal laval. Minu jaoks ei ole see piisav, sama hästi võiksin silmad kinni panna ja kuulata. See on vaene kuuldemänguteater.
Mis oleks lahendus?
Lahendust näen loojate suuremas teineteise usaldamises. Koostöös looksime publiku kõiki meeli köitvaid maagilisi maailmu. Liiga sageli arvatakse: aga mul on sellest, mis ma öelda tahan, juba nii selge visioon olemas.
Palju huvitavama terviku saaks oma eriala tipp-professionaalide sünergiast. Teater on kollektiivne kunst ja multitalente sünnib väga harva.
Tooge mõni näide.
Hea näide autoriteatri loojast on Ivar Põllu: ta näeb kõrvadega ja kuuleb silmadega.
Hea teater on minu jaoks see, kus heli, liikumine, lõhn, sõna, värv ja vorm muutub tervikuks, visuaal ja sõna saab üheks. Siis tekib saali ruumimaagia. See on kõige tähtsam teatritegemise eesmärk üldse – et see puudutab nii sind, lätlast kui ka aafriklast.
„Kolm õde” (Draamateater); „Suur õgimine” (teater NO99); „Tühermaa” (ühendus R.A.A.M); „Hamlet Anderson” (Endla teater); „Koera süda” (Vene Teater); „Faust” (VAT-teater); „Bistro Beyond” (teater Piip ja Tuut); „Maria Stuarda” (teater Vanemuine)
2.–8. septembrini Tartus
