Ikkagi tundmatu Wiiralt
Tundub, et me teame Wiiraltist kõike, eriti nüüd, mil koju on jõudnud ka tema emigratsioonis tehtud või sinna sattunud tööd ning tema enda märkmed ja päevikud. Kuid sama rikkalik kui tema produktsioon, on ka ta loomingu hämarad tagamaad.
Praegune Kumus rippuv näitus keskendub Wiiralti varajasele loomeperioodile. Piiri hilisemaga on kerge tõmmata: 1933. aasta kevadel toimus Wiiralti elus kaks olulist sündmust. Esiteks isa surm, mida ta elas valu-salt üle ja piinas ennast süütundega, et ei läinud talle eelmisel aastal Eestisse külla – ilmselt jäid paljud jutud rääkimata. Teiseks avastati Wiiraltil raske maksahaigus ja tänu arsti karmile hoiatusele ei võtnud ta pärast seda tilkagi alkoholi. Ta eestindas oma nimes W-tähe V-ks, kuigi signeeris endiselt oma töid W-ga. Nii käibivad siiani mõlemad variandid, kuid on kaks kunstnikku: Wiiralt ja Viiralt, sest pärast 1933. aastat muutus tema looming realistlikumaks ning kadusid varasemad pöörased teemad. Mai Levin on öelnud, et sel aastal lõppes Wiiralti noorus. Kõik see paneb mõtlema, milline on alkoholi ja narkootiliste ainete mõju kunstniku loomingule: miks stimulaatorite mõju kadumine nii tihti kunstniku loomingut radikaalselt muudab?
Kõnesolev näitus keskendub Wiiraltile ja on kuraator Tiina Abeli käe all jaotatud temaati-listeks plokkideks: “Mees ja naine”, “Taevane ja maine”, “Hullus” (inglise keeles lausa “Delirium”) ja nii edasi. Seda pole olnud kerge teha, sest kõik need teemad läbivad enamikku Wiiralti varajasi töid. Juba tema suhted naistega vajaksid kogenud psühhoanalüütiku silma. Isegi Wiiralti koolikaaslased tähel-dasid, et ta oli sõnakehv ja uje, tüdrukutega ei rääkinud sugugi.
Samanäolised madonna ja hoor
Kogu tema elust on teada vist üksainus suur kiindumus – suhe kunstniku ja mänedÏeri Nelly Stulziga Strasbourgis. Me aga ei tea, kui kirglik või platooniline see suhe oli. Ühe 1926. aasta aktikrokii servale on ta kirjutanud: “Alasti naised on võimatud.” Vaevalt mõtles ta siin ainult akti joonistamise tehnilistele probleemidele.
Wiiralt jäi naisi kujutades kõrvaltvaatajaks, mis aga ei seganud sisse toomast erootilist varjundit. Tal on kaks naisetüüpi: madonna ja hoor. Siiski ühendab neid iroonilise kõrvaltvaataja pilk, mis väljendub groteskis. Igal juhul ei otsinud ta naistes mingit antiikset ideaali – pigem meelast inetust.
Eriline suhe oli Wiiraltil religiooni. Muidugi oli piibliteemade vaba tõlgendus moes kogu 1920. aastate ekspressionismis, kuid Wiiralt võis selle abil püüda vabaneda ka sajandi alguse puritaanlikust kasvatusest. Eduard Tennmanni “Usuõpetuse lugemiku” illustratsioone on Mai Levin kirjeldanud kui “tugeva groteskse varjundiga visuaalset manerismi”.
Hilisemates illustratsioonides Aleksandr Puškini poeemile “La Gabrieliade” on see grotesk läinud nii kaugele, et sealt jäeti välja gravüür, kus alasti, meela neitsi Maarja jalge vahel askeldab tuvi kui Püha Vaimu sümbol. Tüpoloogilises plaanis kaob sageli vahe madonna ja hoora vahel. Kas peitub Wiiralti grotesksetes aktides mingi tema eriline suhe alasti naisesse?
“Hulluse” plokis ei puudu muidugi Wiiralti “Põrgu”. Oma kirjas Alfred Rõudele kirjutab ta “Põrgu” saamisloo kohta: “Kahju, et Sa seda tööd, mis tekkinud hallutsinatsioonide tagajärjel ja kujutab kaduvat ja hävinevat, minu sünnipäevaks välja anda tahad... Rahvale seda õlleaurust sündinud “halva vaimu” näidata pole mõtet.” Veidi hilisem “Absindijoojad” võib viidata ka tugevat hallutsinogeeni sisaldava absindi mõjule.
Wiiralti meetodit võib pidada sürrealistlikuks, mis avaldub kõige paremini tema eskiisides. Need võivad olla tõesti tehtud deliiriumilaadses seisundis, kus inimene siiski kontrollib oma manuaalset tegevust. Hiljem on need nägemused juba korralikult plaadile graveeritud.
Wiiralti retseptsioonis on hämmastav, et kõik tema loomeperioodid on hinnas. Erilisi skandaale ei tekitanud tema groteskne jumalavallatu erootika ei omal ajal ega tekita ka nüüd, mil niinimetatud moodne kunst tekitab tabuteemasid puudutades publikus võõrastust.
Wiiralti puhul on kõik andestavad ja vaimustatud, ükskõik mida ta on teinud – olgu siis lamavad tiigrid või bordellitüdrukud. Wiiralt on hinnas: oksjonitel maksavad tema gravüürid rohkemgi kui tema kaasaegsete maalid. Huvitav, kas nende ostjad, kes koduseintel uhkeldavad Wiiraltiga, on vähemalt Mai Levini põhjaliku monograafia läbi lugenud?
