Ikoonid – kunst või usk?
Mul on olnud õnn kohtuda ühe suurepärase ikoonimeistriga tema töötoas. Näha alasti puidupinda, hoolikalt ehitatud savimulla kihte ja saada aimu, kuidas kinnitatakse pildile lehtkullast aura. Olin rabatud, kui kuulsin, et seda on võimalik teha hingeõhuga! Inimese hingusest tekkiv aur sulatab hetkeks savimulla pindmise kihi, mis nakkub kullaga. Liigutav ja sümboolne – inimene puhumas jumalale elu sisse, nii nagu tema puhus inimesele.
Kuid uskmatu silma rõõmustav lehtkulla sära ja selgepiirilised figuraalsed kompositsioonid on õigeuskliku jaoks vaid sillaks Jumalariigi reaalsusse. Paljude õigeusklike jaoks on tänapäevani väga kaheldav ikoonide käsitlemine kunstilisest vaatenurgast, unustades selle algse religioosse tähenduse. Õigeusklik ei kummarda pilti kui sellist, vaid objekti, mida see kujutab.
Noor vana kollektsioon
Arhimandriit Zinon Teodor on mõtestanud ikooni tähendust: „Ikoon on loodud palve jaoks, hardaks eesseismiseks, aitamaks inimesel palves ühineda Jumalaga – see on Jumala lihakssaamise tunnistus. Kunstiteadlase ja palvetaja lähenemine ikoonile ei ole kaugeltki sama: ikoon pole vaid esteetiliseks vaatlemiseks. On liiga piiratud näha ikoonis vaid üht rahvakunsti liiki, üht kunstimälestist.”
Rääkides ikoonide tähendusest kogujale toonitab Gunnar Savisaar, et ta ei ole eales ühtegi ikooni müünud: „Ma ei käsitle neid kui investeeringut. Minu jaoks on need eelkõige laiemas mõttes kultuurilised objektid. Oleks vale öelda, et oskan käsitleda neid kui religiooni objekte.”
Ikoonide mõistmine on Gunnar Savisaare jaoks nagu üksikutest kildudest mosaiigi kokkupanek. Ta võrdleb seda filmi „The Matrix” tohutu hulga koodidega, mis mingil hetkel terviklikuks arusaamiseks formeerusid. Gunnar Savisaarel läks ligi neli aastat, et õppida ikoone lugema. Üks on süžeeline eristamine – see on lihtsam ja pindmine kiht. Kuid edasi tuli eri piirkondade, koolkondade, tendentside, voolude mõistmine. Et seda aastatuhandetega kristalliseerunud keelt veelgi paremini tundma õppida, kasutab Gunnar Savisaar iga muuseumide ikoonikollektsioonide vaatlemise võimalust. Kuid lõppude lõpuks on kunsti armastamine ja mõistmine ikkagi segu sisemisest tunnetusest ja kogunenud kultuurikihist.
Kirg kollektsioneerida ikoone kasvas Gunnar Savisaare jaoks välja tema eelmisest kirest – huvist vene maalikunsti vastu. Oma esimese ikooni ostis ta 2007. aasta jaanuaris ja praegu on tema kogus üle 300 ikooni.
Kuid see kollektsioon ei ole nii noor, kui näib – Gunnar Savisaarel on olnud harukordne võimalus soetada mõned terviklikud kollektsioonid ka vanemate kogujate käest. Sellest ongi saanud tema kollektsiooni tuumik.
Kuid on ka pilte, mis on sattunud Gunnar Savisaare kätte palju keerulisemaid teid pidi. Nii on tulnud oma varandust pakkuma inimesed, kel on proosaline rahahäda. Või siis vajadus müüa päranduseks saadud ikoone, millega puudub isiklik side.
Vähesel määral on tulnud ette haruldasi leide ka antiigipoodidest ning korralikult liigub ikoone ka rahvusvahelistel oksjonitel. Nii näiteks on võimsate oksjonimajade (Sotheby, Christie’s) juurde tekkinud spetsiaalsed vene kunsti harud, mida jälgides on võimalik teha kuldaväärt leide. Gunnar Savisaare fookus on kindlalt vene ikoonil, ta ei kogu bulgaaria, rumeenia, bütsantsi või kreeka ikoone. Kollektsiooni kuuluvad nii näited kuulsatest ikoonimaalimiskeskustest – Moskvast, Jaroslavlist, Palehhist, Mstjorast ja mujalt – kui ka väiksemate kohalike meistrikodade tööd. Koguja erilise huvi objektiks on haruldase süžee ja ebatavalise ikonograafiaga ikoonid 17.–20. sajandini. Eraldi rühma moodustavad Baltimaade vanausuliste ikoonid.
Ikoonide hoiustamine ei ole lihtne – Gunnar Savisaar on seda kunsti käinud spetsiaalselt uurimas Tretjakovi galeriis. Ja mitte kõike ei hoia ta kiivalt peidus – ta eksponeerib neid nüüd ka koostöös Kadrioru kunstimuuseumiga Mikkeli muuseumis. Eestlase jaoks on ikoonide kogumine kindlasti harjumatu, kollektsionääre on vaid üksikuid. Gunnar Savisaare jaoks oli näituse tegemine Mikkeli muuseumis oluline mitmel põhjusel. Esiteks muidugi vajadus jagada. Ning tegelikult siis ka ausus – ta on valmis näitama kogu oma kollektsiooni. Kui keegi peaks midagi ära tundma kui ebaausal teel kollektsiooni eksinut – siis on Gunnar Savisaar valmis sellest pildist ka loobuma.
Röövlid või kaitsjad?
Et olla siiski kindel ikooni eheduses, läbib iga tema ost teatud kadalipu, mis koosneb vähemalt kolme inimese arvamusest. Eestist ei saa küll ekspertiisiakte, kuid siiski on meil mõned haruldased spetsialistid, keda Gunnar Savisaar hindab väga kõrgelt – näiteks Jüri Manilov ja Aleksander Jurjev.
19. sajandi lõppu võib pidada murdepunktiks, mil suhtumine vanavene kunsti hakkas muutuma. See oli aeg, mil vanu ikoone hakati tajuma esteetiliselt ja vaimselt täiuslike kunstiteostena ning nende imetlemises ja uurimises nähti võimalust, mille abil Vene rahvuslikku ajalugu ja vaimsuse lätteid paremini mõista.
Just sellest ajast on pärit ka esimesed olulised ikoonide kollektsioonid. Kuid kõige suurem ikoonide liikumine hakkas Venemaal, 1960-ndatel ja 1970-ndatel, kui kollektsionäärid hakkasid mööda maad ringi käima spetsiaalselt kogumise eesmärgil. Neid osteti inimestelt ja võeti mahajäetud kirikutest. Kuid see ei ole sugugi nii barbaarne, kui täna tunduda võib – Nõukogude ajal oli tohutult palju mahajäetud kirikuid, mis püsisid looduse meelevallaga võideldes vaid jumala armust. Nõnda olid need kogujad ka omamoodi kultuuri päästjad ja talletajad.
Kuid ikoonide kogumine näis ambivalentsena ka võimude poolt vaadatuna – valituile oli see justkui lubatud ning teised pidid oma kire eest maksma vangistusega. Aleksandra Murre rõhutab, et 1970-ndatel oli ikoonide kogujate hulgas ka palju nomenklatuuri esindajaid, kes kasutasid vara omastamiseks ebaausaid võtteid ja oma võimu.
Näiteks varastati sel ajal Tallinna Kaasani Jumalaema kirikust (puukirik Olümpia hotelli vastas) kõik Peeter I aegsed polgu ikonostaasid (igal väeosal oli ju oma kokkupandav ikonostaas, mille ees peeti jumalateenistust enne lahingut). Oli avalik saladus, et need rööviti tegelikult Nõukogude Liidu kultuuriministri käsul.
Teine röövimiste laine oli vahetult enne 1980. aasta olümpiamänge, sest see andis võimaluse ikoone läände viia. Nii tuli taas suurem kirikutesse sissemurdmise laine. See oli ka aeg, kui muinsuskaitse kogus ikoone kokku ja viis muuseumi, et päästa neid varaste eest. Eesti kunstimuuseumi ikoonikogu ei olegi sihipärase kogumise tulemus – see on tekkinud peamiselt tänu tolliameti konfiskeerimistele ning Nõukogude perioodil usklikelt vara konfiskeerimiste tõttu.
Kuid ikoonide röövimine jätkub ka tänapäeval. Suurimaks mureks on just väiksemad kirikud. Kuigi enamik neist ikoonidest on muinsuskaitses arvele võetud ja riik peaks justkui tagama nende kaitse, on iga väikese kiriku või palvemaja kaitsmine kohutavalt kulukas.
Aleksandra Murre toob kurva paratamatusena välja ka asjaolu, et Euroopa Liidu siseselt võib ikooni ka kingipakki panna ja saata – piirid on lahti ja keegi ei kontrolli. Piirideta Euroopa on kunstikaubanduses jätkuvalt konnasilmaks.
Venemaalt tohib viia välja ikoone, mis on vanemad kui paarkümmend aastat, vaid kultuuriministri eriloaga – muidu sind lihtsalt vahistatakse piiril. Aleksandra Murre toob samuti näite Põhja-Soomest, mille kaudu on väärtusi veetud välja lausa suurte veoautodega.
Võltsing või ajaloo keerdkäik?
1970-ndatel oli üks suur ikoonide ränne ka Iisraeli koos sinna suunduvate juutidega. Ning Nõukogude Liidu lagunemisel ja piiride avanemisel tekkis tohutu ikoonide väljavool Lääne-Euroopasse.
Esialgu ei pööratud kuigi palju tähelepanu 19. ja 20. sajandi ikoonikunstile, väärtustati vaid vanemat. Kuid nüüd on valdav osa kõige vanemaid ikoone leidnud oma kodu ning üksikud turul liikuvad rariteedid on pigem muuseumide pärusmaa. Kollektsionääridel on võimalik kätte saada maksimaalselt 16. sajandi töid, just sellest ajajärgust pärinevad ka Gunnar Savisaare vanimad leiud.
Huvitav on tõdeda, et praegune ikoonide vool ei ole hoopiski mitte idast läände, vaid kindlalt vastupidi. Kõik vähegi parema kvaliteediga ikoonid on leidnud üles tee oma kodumaale. Seda tänu nii rohkearvulistele jõukatele kollektsionääridele kui ka kirikute taastamisele riiklike programmide raames.
Gunnar Savisaare jaoks on kollektsioneerimise üheks nurgakiviks ausus – varastatud asju ta oma kollektsiooni ei taha. Kui tekib kahtlus, siis ta pigem loobub ostmast.
Teine probleem on võltsingud – turul liigub tohutult võltsinguid ning nende avastamine on muutunud üha keerukamaks. Südamerahu huvides on kollektsionäärid tihti sunnitud ostetava ajaloo tuvastamiseks ka röntgenipilte tegema.
Kuid ikoonide vanusest rääkides toob Aleksandra Murre välja põneva detaili – süsinikmeetodiga vanust määrata ei ole tihti võimalik, sest ikoonidel puudub must värv (milles olev süsi on selle meetodi töökindluse eelduseks). Enamasti on ikoonidel kasutatud naturaalseid värvimuldi ning nende keemiline koostis on raskemini tuvastatav. Ning väga keeruliste meetodite puhul võib tuvastamine muutuda kallimaks kui pilt ise.
Kuni 20. sajandini värviti ikoone rahulikult üle, kui eelmine oli aja loomuliku kuluga vananenud või tumenenud, sest neis ei nähtud kunstiväärtust. Ning siin peitubki konks – kas see on olnud ikooni jaoks loomulik areng või on müümise huvides kuidagi kaasa aidatud. Nii mõnegi tänapäevase ikooni puidust alus võib näidata pildi päritoluks mitusada aastat vanemat ajajärku.
Nii Murre kui ka Savisaar teavad juhtumeid, kus võltsingut on aidanud tuvastada ikoonide ebaloogiline märgikeel – näiteks ei ole võltsijad tundnud vanavene kirjatüüpe või vanausuliste tähelühendeid. Isegi kui kõik on filigraanselt järele tehtud, siis kokku on pandud valed asjad. Gunnar Savisaare hinnangul on eesti antiigipoodides pakutavatest ikoonidest pea 99% võltsingud või vähemalt „kaasa aidatud”.
Kui lääne traditsioonis on pühakud äratuntavad sümbolite kaudu, siis ikoonide puhul on juurde kirjutatud, kellega on tegu. Ning oluline on ka näokuju ja muud nüansid kuni rüü voltideni välja. Iga ikoonimaalija opereeris väga piiratud maa-alal, ikoon pidi ikkagi edasi kandma algset kujutist. Seepärast peetakse ikoone ka kõige autentsemaks allikaks vana kristluse uurimisel – algselt on need olnud ju elus inimeste (näiteks pühakute) portreed. Ning traditsiooni ideeks on hoida see kujutis võimalikult muutumatuna läbi aja. Kuid see ei ole piirang, pigem reeglistik, mis tagab aususe. Ikoonid toetavad kristluse eripära teiste religioonide seas – see on üdini toetatud ajalooliste sündmuste ja isikutega.
Eesti ikoonimeistreid
Eesti ikoonimaalijate traditsioonist rääkides peab Aleksandra Murre seda ootamatult jõuliseks ja elavaks. Hea ülevaate annavad näiteks vene kultuurikeskuses toimuvad ikoonimaalijate näitused, kus võib kohata ka inimlikult liigutavaid lugusid elust – kas või usku pööranud ja maalima hakanud eruohvitseridest. Tulemuseks on siiralt lopsakad ja naivistlikud ikoonid.
Leidub ka Venemaal väljaõppe saanud ning väga peene tunnetusega ikoonimeistreid. Näiteks Nikolai Merkurjev, kes on maalinud Maardu kiriku ikonostaasi. Samuti elab praegu Eestis Ameerikast tulnud andekas vene päritolu ikoonimaalija Nikita Andrejev. Või Vladimir Anšon, kes on Kuremäe kloostri jaoks maalinud mitu ikooni.
Kõige silmapaistvamaks Eestis tegutsenud ikoonimaalijate koolkonnaks nimetab Aleksandra Murre vanausuliste ikoonimaalimistöökoda Raja külas eesotsas selle rajaja Gavriil Froloviga – vaimse juhi ja Õpetajaga suure algustähega. Ta alustas 19. sajandi lõpus ning töökoda tegutses aktiivselt 1930. aastani, kuid selle traditsioonid jätkuvad kaudselt ka tänapäeval.
Pimen Sofronov on tõenäoliselt kõige suurema rahvusvahelise kuulsusega Eestist pärit ikoonimaalija. Frolovi andeka õpilasena sai ta ometi iseseisvaks meistriks, kes jõudis rajada ikoonimaalikoolid nii Riias, Serbias kui ka USA-s. Ning töötas vahepeal isegi Vatikanis.
Nõukogude võimu ajal hukati palju ikoonimaalijaid, saadeti Siberisse või pandi propagandistlikke suveniirkarbikesi maalima. Kuid mitmed traditsioonid säilisid, sest maalijad sattusid Eesti Vabariiki.
Läbi pildi igavikku
Sattudes ikoonide näitusele, märkate kindlasti teistsugust rütmi, kui on näitustel tavaliselt. Hea mõõdutundega koostatud saatetekstid piltide kõrval avavad maailma ikoonide taga, aitavad lugeda märke ja detaile. Nõnda seisavadki inimesed piltide ees, puurides pilguga ikoonipinda, püüdes näha enamat kui lehtkuld ja puhtad värvid. Saalitöötajad on mitmeid kordi saanud tänu osaliseks – see näitus on avanud silmi keerulisele teemale, mis on muidu kuskil taamal, turvaliselt mõistetamatus kauguses. Huvilisi on võrdselt nii eestlaste kui ka venelaste seas, kuid Aleksandra Murre toob välja huvitava statistika – eestlased loevad saatetekste isegi kauem.
Ikoonide näituse teema puudutab paratamatult igavikulisi ja eksistentsialistlikke registreid meie sees. Erinevalt näiteks tsaaride portreede näitusest, mis tõstis mõnes marurahvuslikumas kodanikus välja ka pahasema pale, siis see näitus muudab pigem vaataja tõsiseks ja sunnib endasse vaatama. Sel momendil haihtuvad rahvus ja poliitika, liiklusmüra ja pantvangikriis.
Aleksandra Murre jaoks tundub tähenduslik ka see, et kahe näituse – Nikolai Kormašovi ja Gunnar Savisaare ikoonikogude näitamise – idee sündis pea paralleelselt. Ju oli midagi õhus, ju vajas meie aeg midagi sellist. Nikolai Kormašov tundis, et ta soovib restaureerimise käigus tehtud avastusi jagada, et külvata head seemet. Jagamise idee oli tekkinud ka Gunnar Savisaarel.
Näituste ettevalmistamine oli eriline aeg ka Aleksander Murre jaoks – see oli uus maailm, mida ta sammhaaval avastas. Õppereisid viisid teda Vologdamaale, sealsetesse kloostritesse, Moskva ja Peterburi muuseumidesse ning kirikutesse – et harjutada silma ikoonide erilise pildikeelega ja tajuda seda vaimset pärandit, mis neis peitub.
Ikoon tuleneb kreeka keelsest sõnast εἰκών, eikōn ja tähendab pilti. Selle sõnaga tähistatakse religioosse kunsti töid, mis pärit peamiselt idakristlusest või teatud idakatoliku maadest. Traditsiooniliselt on see lamedale alusele maalitud pühapilt Jeesusest, Maarjast, pühakutest, inglitest või ka ristikujutisest. Ikoonid võivad olla ka valatud metalli, tahutud kivist, tikitud või tehtud mõnes muus tehnikas.
Näitused
„Eesti ikoonikunst”, Nikolai Kormašovi autorinäitus Kadrioru kunstimuuseumis 2. oktoobrini
„Vene ikoonid. Gunnar Savisaare kogu” Mikkeli muuseumis 4. septembrini
