Ilja Issajev: ideaalne oleks elada Tallinnas, aga töötada Moskvas!
Pärast tehnikumi Moskvasse teatrikooli lihtsalt õnne proovima läinud Issajev (34) leiab Venemaa pealinnas üha rohkem tunnustust. Teda on valinud oma projektidesse mängima tuntud režissöörid, näiteks leedulane Eimuntas Nekrošius. Eelmisel aastal nimetati ta Venemaa suurima teatripreemia Kuldne Mask parima meespeaosa tiitli üheks kandidaadiks juut Avraam Lipmani rolli eest teise tuntud leedulase Mindaugas Karbauskise lavastuses „Viik kestab ainult hetke”.
„Mul on ainult üks retsept: tuleb ööd ja päevad töötada, seitse päeva nädalas,” ütleb Issajev Moskvas läbilöömise kohta. „Muidugi tuleb ette ka puhkepäevi, aga harva. Kui teatris pole mingit tööd, siis ma olen kas kuskil filmimas, helindan midagi või salvestan raadios.”
Vene filmides ja seriaalides on Issajev vähe mänginud. Tema ehk ainuke suurem osa on olnud bandiit Vitja Andrei Kontšalovski filmis „Klants” (2007). Rohkem on ta ikka teatrinäitleja, kes mängib väga mehelikke rolle.
„Minu jaoks on see väga erinev töö olla filmi- või teatrinäitleja,” räägib Issajev. „Mulle ei ole tegelikult tähtis, kumb põhiliselt olla. Mulle on tähtis teha tööd kvaliteetselt, et selle pärast poleks häbi. Olgu see või raadiolavastus! Oluline on teha pidevalt paremini, teha paremini kui eelmine aasta.”
Kuidagi iseenesest läheb jutt sellele, et Moskvas on aastate jooksult töötanud – ja töötanud silmapaistvalt – palju leedu lavastajaid, aga kunagi ei kutsuta kedagi lavastama Eestist.
Issajev nõustub, et leedu lavastajad on väga tasemel. „Ma ei oskagi seda seletada. See on nähtus, samasugune nagu oli kunagi omaette nähtus Nõukogude hoki,” lausub Tallinnas sündinud ja endise 26. keskkooli lõpetanud Issajev. „Veidi imelik jah, et eesti lavastajatest pole Moskvas midagi kuulda. On vaid Andres Puustusmaa, teeb ainult filme.”
Leedulast Karbauskist tõstab Issajev eriti esile, sest ühena vähestest üritab ta Moskvas teha moodsat teatrit, mille parimate näidete nägemiseks tuleks Issajevi sõnul sõita Saksamaale.
„Meile tuleb kõik hiljem ja aeglasemalt, nagu ajalugu on alati näidanud,” tõdeb Issajev. „Mulle näib, et võib-olla vene lavastajad ei oska tänapäeva keele ja tükkidega öelda seda, mida nad tahavad.”
Moskva ja Eesti teatrite jahedate sidemete kohta arvab Issajev, et põhjus peitub endiselt Eesti ja Venemaa vahelises külmas sõjas. „Näiteks Vilniuses pole sellist suhtumist venelastesse nagu Tallinnas,” väidab Issajev. „Kui ma käin Tallinnas, aga ma käin vähemalt iga suvi, siis ma ikkagi tunnen siiani seda.” „Selle” all peab ta silmas osa eestlaste suhtumist kohalikesse venelastesse.
„Õudne on see, et see tunne kaob sõltuvalt sellest, kui palju sul raha on,” räägib Issajev, kelle Eestis sündinud vanemad elavad endiselt Tallinnas. „Selles mõttes, et kui sa sõidad Eestisse ja sul on palju-palju raha, siis ei ole suhtumises mingit vahet, oled sa venelane, inglane või soomlane. Ole kas või siga!”
Sellest kõigest hoolimata tahaks Issajev – kui oleks võimalik – elada Tallinnas, aga tööl käia Moskvas. Tallinnas ei ole lihtsalt vajalikul tasemel tööd.
„Tallinnas pole konkurentsi Vene Teatrile ja ma loen seda teatri jaoks hukatuslikuks,” ütleb Issajev. „Saan aru, et nad üritavad konkureerida eesti teatritega, aga nad ei suuda seda, sest eestikeelsed teatrid on praegu peajagu üle. Vene kultuuri tulevikku Tallinnas suhtub Issajev skeptiliselt.
„Pärast paljude venelaste ärasõitmist (1990-ndate alguses – J. P.) ja assimileerimist – mis meil on üldse alles vene kultuurist Tallinnas?” küsib ta mult vastu. „Üks teater on nagu viimane mohikaanlane, mis veel? Mitte midagi!”
„Vene kultuuri Tallinnas on ju vaja?” tahan saada kinnitust.
„Hea küsimus,” vastab ta. „Mulle tundub, et seda oleks vaja koos eestlastega arutada, see on nende kodu. Euroopa riigid on suutnud omavahel kokku leppida palju raskeid asju, aga meie ei suuda kuidagi kokku leppida,” lausub ta. „Kui ma olen Eestis kultuurne vene inimene, siis see on kõigile hea – nii eestlastele kui ka venelastele. Kultuurne inimene tuleb püüda olla igal pool. Küsimus pole ju selles, et ehitada Eestisse viis vene teatrit, vaid et säilitada vene intelligents, mitte muutuda lojusekarjaks.”
Kuidas Issajev teatrikoolist korraks välja visati
•• Moskvas võeti Ilja Issajev 1996. aastal korraga vastu nelja teatrikooli. Ta valis selle, mis andis tasuta toidutalonge. Teisel kursusel oleks ta aga oma vales kohas avaldunud näitlejatalendi pärast koolist äärepealt välja visatud.
•• Nimelt magasid nad koos kursusevennaga eksamile lootusetult sisse ning valetasid õppejõule, tuntud näitlejale Viktor Koršunovile, et nad viidi piletita sõidu eest miilitsasse. Koršunov muidugi seda ei uskunud, jättis eksami pooleli, kamandas Issajevi kaasa ja koos sõideti miilitsajaoskonda.
•• Miilitsas korraldas Issajev täieliku sõu – näitas, millises nurgas nad seisid, millised miilitsad nendega tegelesid, ning ütles isegi seda, milliseid repliike vahetasid korrapidajad omavahel. Etendust jäid kõik uskuma, nii miilitsad kui ka õppejõud. Aga kui rahulolev õppejõud ja väljavingerdamisest õnnelik Issajev jõudsid tagasi teatrikooli, selgus, et vale paljastamises kindel kursusekaaslane oli teistele õppejõududele juba kõik üles tunnistanud...
•• Kuigi oleks võinud ju vaimustuda Ilja näitlejaoskustest, siis Koršunov hoopis vihastas ja Ilja visati koolist välja. Õnneks tema 19 kursusekaaslast sellega ei leppinud, esitasid ultimaatumi – kas me lahkume kõik või võtate Issajevi kooli tagasi – ning kool mõtles ümber.
Valik Ilja Issajevi paremaid rolle RAMT-is
•• Thomas Buddenbrook (2011), Thomas Manni „Buddenbrookid” (lav Mindaugas Karbauskis),
•• Avraam Lipman (2010), „Viik kestab ainult hetke” (lav Mindaugas Karbauskis),
•• Platonov (2008), Anton Tšehhovi „Platonov, III vaatus” (lav Aleksandr Doronin, Issajev on kirjutanud lavastuse muusika),
•• Aleksandr Herzen (2007), Tom Stoppardi „Utoopia rannik” (lav Aleksei Borodin),
•• Lopahhin (2004), Tšehhovi „Kirsiaed” (lav Aleksei Borodin),
•• krahv Zurov (2002), Boriss Akunini „Erast Fandorin” (lav Aleksei Borodin).
