Veel kuni 1970. aastate lõpuni olid tunda pingeid Tallinna ja Tartu kunstnike vahel. Need olid sisse programmeeritud juba sõjaajal, mil Tallinna kunstnikud mobiliseeriti armeesse, Tartu omasid aga ei jõutud. Tallinlased tulid tagasi võitjatena ja püüdsid kohaneda uute nõudmistega, tehes arvukalt tellimustöid. Tartus jäi valitsema Pallase vaim, mida püüti välja rookida sellega, et 1950. aastal viidi kunstiinstituut üle pealinna.
Kuid ka 1960. aastatel, kui tekkisid avangardsed voolud, ei võtnud n-ö hilispallaslased (st need, kes õppisid koolis Saksa ajal) pealinnas tekkinud voolusid vastu. Nemad jäid peene värvi ning valguse-varju nüanssidesse süüvivateks maalijateks, tallinlastest kunstnike kohta öeldi „plangumaalijad”. Pallaslaste meelisžanriteks jäid ikka maastik, natüürmort ja portree.
Ilmar Malin on siinkohal suur erand. Tema huvitus abstraktsionismist ja sürrealismist. Kui pallaslased kunstist suurt midagi ei kirjutanud, siis Malin võttis pidevalt sõna nii kunstielu kui ka teoreetiliste probleemide kohta.
Ilmar Malini õpingud jagunesid kahte ossa: alustanud 1948. aastal Tartus, lõpetas ta 1954. aastal juba Tallinnas. Ta kirjutab, et „Tallinnas valitses igasugust individuaalsust välistav õppesüsteem”. Õppejõududest hindas ta ainult Lepo Mikkot ja Elmar Kitse. Pole ime, et sellistes tingimustes omandas ta korraliku realistliku kooli.
Maailm avardus alles 1960. aastate algul, kui ta komandeeriti Kesk-Aasiasse. Malin: „Töötamine Samarkandis ja Buhhaaras, sealne loodus, inimesed, arhitektuur ja vanapärsia miniatuurkunst aitasid lahti saada stuudiumistereotüüpidest. Paarikuine töötamine Kohtla-Järve keemiakombinaadis andis nn torude seeria.”
Kunstnikuna oli ta ebatartlaslik sellegi poolest, et tal oli suur tutvuskond väljaspool kunstiringkondi alates kirjanikest ja lõpetades füüsikutega. Kirjanikest oli tema parim sõber Ain Kaalep, kellega koos olid nad olnud Soome sõjas. Kaalep on ka paljude Malini tööde pealkirjade autor. Suurt respekti Artur Alliksaare vastu näitab üks Malini parimaid portreid poeedist. Kaalep küsib: „Kas võib kunstnik kirjanikule anda v o r m i? Sisu, seda muidugi (olen minagi kirjutanud mitu luuletust kujutava kunsti, sealhulgas ka Ilmar Malini loomingu impulssidel, aga kas tõesti ka vormi?”
Füüsikute ja bioloogidega suheldes jõudis Malin filosoofiliste probleemideni, millest üks säravamaid on „Kustuv päike” aastast 1968, kuid ka varasem „Aegade piiril”, mis käsitleb sünni, elu ja surma vahekorda. Talle kuulub ka suur pannoo Tartu ülikooli zooloogia- ja geoloogiamuuseumi fuajees.
Füüsikute ja bioloogidega suheldes huvitasid teda nende töövahendid. Ta on neid ise korjanud, millest on valminud assamblaažid, mis on hiljem näituste jaoks rekonstrueeritud, kuna seda laadi kunsti tol ajal välja ei pandud. Veel haiglaski olles uuris ta arstide käest, mis juhtmed tal küljes on ja kuidas saadakse pilt inimese sisemusest.
Erilist huvi pakkus talle mikroskoop, mis avas tee rakkude maailma. Seda võib pidada omamoodi üheks abstraktsionismini jõudmise kavalaks võtteks. Pilt on küll abstraktne, kuid samal ajal realistlik, sest rakud on ju reaalsus, mis siis, et me neid palja silmaga ei näe.
Ain Kaalep on Malini selle perioodi sõnastanud nii: „Vähemalt intuitiivselt söandan ma märgata aegruumilise maailmatunnetuse hetki Ilmar Malini piltides. Oma kunsti vahenditega rööbitub ta mingil viisil holograafiale teaduses. Oma kunsti vahenditega läheb ta sellest möödagi ja kaugemale, sest kunst läheb ikka kaugemale kui teadus.”
Volens nolens
Oma loomingu on Malin jaganud kolme kategooriasse: inimesed, loodus ja sümbolid ning asjad ja olevused.
1966. aasta oli murdepunkt kunstniku loomingus. Nimelt külastas ta Stockholmis elavat venda. See võimaldas tal Moderna Museetis avastada sürrealistid. Teda ei paelunud mitte Dali või Magritte’i laadi sürrealism, vaid voolu varasem faas – psüühiline automatism (Yves Tanguy, Joan Miró ja Max Ernst). Rootsi sürrealistidest paelusid teda enim Öyvind Fahlströmi ja Endre Nemesi tööd.
See on meetod, kus kunstnik hülgab kõik konventsioonid ja laseb käel vabalt kujutamispinnal liikuda. Tõepoolest, need kujundid sünnivad tahes-tahtmata, mis ongi tõlge eesti keelde ladina volens nolens’ist. Mõnes mõttes oleme kõik seda meetodit kasutanud: näiteks mõne igava loengu või koosoleku ajal hakkab käsi paberiserva nagu iseenesest kritseldama mingeid vorme, mis tegelikult midagi ei kujuta.
Malinilegi meenusid kooliaegsed kaustikud, kus eespoolt tuli tekst, teiselt poolt aga mingisugused väänlevad ja kokkusulavad kujundid. Ise nimetas ta neid „sikerdusteks”.
Olen näinud, kuidas Malinil sündisid sellised joonistused juba küpse kunstnikuna. Ta oli nimelt vasakukäeline, kuid kasutas joonistamisel korraga mõlemat kätt. Muidugi, kui vaatame Malini maale, siis me tajume volens nolens’it kaudselt – ta on nimelt spontaanselt joonistamisel tekkinud kujundid viinud „raskemasse” – õlivärvi. Kuid algupära jääb ikka sinna vahetusse spontaansusesse.
Spontaansus ei tule kergelt, selleks peab olema vastav seisund: „Vajadus selleks tekib ainult mingile piirsituatsioonile lähedal olles, kui ei oska leida lahendust või väljapääsu. Seega väljendavad need minu tundeid mingite sisemiste või väliste konfliktide puhul.”
Palju on kirjutatud Malini kunsti erootilisusest, sest tema joonistusi läbivad fallilised kujundid. Samal ajal puudub tema loomingus naisakt, erootiliseks teebki tema kunsti erootika peidetus. Tihti hulbivad need fallilised kujundid vees, milles võib näha naisalget.
Üks kunstniku lemmikmotiive on ka lind, kuid mitte romantiline õhus liuglev lind, vaid tardunud asendis topise moodi lind, kellele iseloomulik dünaamika on surutud staatikasse.
Ilmar Malin on kunstnik, kelle tööd peaksid olema iga kollektsionääri kogus. Usun, et tema loomingu väärtus ainult tõuseb. Ta on kunstnik, kes ei kuulu ühtegi koolkonda – ei Tartu ega Tallinna omasse – ja seepärast on igal tema pildil suur väärtus.
