Ilmub raamat Eesti popkunstist
Rikkalikult illustreeritud eesti- ja inglisekeelne raamat käsitleb eesti popkunsti 1960. ja 1970. aastate vahetusel.
Oma kunstnikuteed alles alustavate noorte looming, mis langes sellese lühikesse ajaperioodi, muutis kogu eesti kunsti paradigmat. Autor vaatleb popkunsti fenomeni mitte üksnes omaaegse tuntud rühmituse SOUP ’69 tegevusest lähtudes, vaid leiab popi alguse märke nii rühmitustesse ANK ’64 kui ka Visarid kuulunud noorte loomingus.
Raamat sisaldab ka Kiwa esseed popkunsti hilisematest arengutest Eestis. Raamat „Popkunst Forever” kasvas välja 2009. aastal Kumus Sirje Helme poolt kureeritud samanimelisest näitusest.
Vastab raamatu autor, Sirje Helme:
Miks valisite just selle perioodi ja kellest raamatus pikemalt juttu on?
Kuigi see on lühike periood ning segunenud paljude teiste uuenduslike ideedega, oli popkunsti tulek otsustav muutus kogu eesti kunstis, paisates segi senised väärtushinnangud ning avades tee koos muusika ja kirjandusega uuele noortekultuurile. Olen nimetanud popkunsti paradigmaatiliseks muutuseks kunstis, sest uus mõtteviis ei mahtunud senise esteetika ja hoiakute sisse.
Mis on popkunsti tekkimise kohalik eripära Eestis?
Kuna Eesti oli teatavasti suletud riigi suletud osa, ei saa kunagi kõrvutada USA või briti popkunsti põhjuseid ja väljendusviise sellega, mis toimus kohalikul kunstimaastikul. Erinevusi on mitmeid, aga eesti popi suurim omapära on selles, et kasutati kohalikku keskkonda ja materjale, kohalikke narratiive. Absurd ja mõningane tulevikuunelm olid eesti popis läbisegi, kriitiline, või vastupidi, armastav suhe tarbijaühiskonnaga polnud veel meie popi teema.
Kas võiks paari sõnaga mainida ka popkunsti ja animafilmi seoseid?
Neli animafilmi aastatest 1973 -76, mille loojad kuulusid kõik popi-põlvkonda (Ando Keskküla, Leonhard Lapin, Sirje Runge, Rein Tammik) on omamoodi järellainetus, kuid võimalus oma ideid levitada suuremas meedias kui suhteliselt suletud näitused ning omavaheline suhtlus. Need filmid on omamoodi ime, et see üldse Nõukogude süsteemis juhtuda sai (suur osa selles on Rein Raamatul) ning valmisid ajal, kui ehe ja esimene popi-vaimustus noortel kunstnikel juba möödunud oli.
Kuidas popkunsti ära tunda? Kas mitte kogu kaasaegne kunst pole popkunst?
Teeksin populaarkultuuril ja popkunstil ikka vahet, popkunstil kitsamas mõttes on oma „keel“, aga tõsi on ka, et popkunst on väga laialt hajunud kõikidesse valdkondadesse ning mõjutanud neid (mood, disain, reklaam jne). Tänapäeva näitusekunstist võib pop olla üks osa, mitte kindlasti valdav.
Mis on popkunsti põhisõnum? Kas see on mäss, pidev uue otsimine, vana hülgamine vms?
Eestis popkunsti sõnum oli kindlasti mäss valitseva kunstilaadi suhtes, aga väga kriitiline ka kogu keskkonna ning ühiskondliku mehhanismi toimimise suhtes. Mitte ainult sotsialistliku realismi nõuetesse, aga ka traditsioonilisse, sõjaeelse esteetikaga maali suhtuti kriitiliselt. Noortekultuur kõikides oma vormides (meenutan taas rockmuusikat ning paljusid pidevalt tekkivaid koolipoiste bände üle Eesti) oli enda kehtestamiseks loomulikul viisil hüljanud kõik vana.