Kuuldavasti tuli Jaan Pehki teine luulekogu trükist juba septembris, ent raamatukogudest ning -poodidest peab seda endakirjastatud teost ikka veel tikutulega taga otsima. Õnnelik ostja loeb kättevõidetud raamatu arvatavasti välkkiirelt läbi, sest kuigi poeeti võiks kirjeldada pigem rabelais’liku kangelasena, paistavad tema enda värsid silma haikuliku lühidusega.
Sarnaselt Pehki viimaste ettevõtmistega elektroonilise popmuusika vallas on tema luuletused minimalistlikud, lausa askeetlikud. Erandiks on pikemaid luuletusi sisaldav tsükkel “Koidu”, mis on raamatu autobiograafilisim osa ning kirjeldab Kesk-Eestist pärit noormehe kohtumisi kultuuriga Otsa koolis, Urvaste koolimajas ning mujal.
Türi luuletaja
Koidu tänaval asub kirjanike liidule kuuluv puumaja, mis on literaate, sealhulgas Pehki pungil täis. Jaan Pehki sõnul võib teda Tallinna autoriks nimetada siis, kui ta pealinnas viibib, põhikohaga olevat ta siiski Türi luuletaja.
Autor tsiteerib ühes luuletuses oma debüüdile “Sisukord” osaks saanud positiivset kriitikat. Kui luuletust uskuda, on keegi kriitik tema eelmise kogu kohta kirjutanud “vaieldamatult virtuoosne/keelekasutus/tundlik ja terane tekst”. Sama iseloomustus kehtib üldjoontes ka käesoleva kogu kohta.
Pehk mängib ootamatute seostega ja zˇongleerib homonüümidega: “juuli emand/august kunn/mai äss”. Kui siinsest lüürikast harjunud kombel kirjutaja emotsioone otsida, leiame üksnes mõnusa muheluse, eksistentsiaalse ängiga läheb raskeks. See tähendab, et kõikvõimalikest kirjanduspreemiatest võib Pehk ilmselt suu puhtaks pühkida, kujunditega nagu “jääkuubik/palavikus vähkreva/sauruse anuses” ei oska zˇüriid ilmselt midagi pihta hakata.
“Tuigu kui tuled” autor ei anna lugejale õigupoolest pea mingit pidepunkti, aitamaks mõista, kuidas üha kiiremini muutuvas maailmas ning järjest põgusamate inimsuhete kontekstis toime tulla. Ainsaks konkreetsemaks soovituseks on read “seesam seesam/lähme jooma”.
Luuletaja tõrjub küsimust inspiratsiooniallikate kohta, väites, et ei ammuta kuskilt midagi. “Lihtsalt kirjutan, kui tahan,” teatas ta Eesti Päevalehele, lisades, et ka luuletused sünnivad nii, nagu ise tahavad.
Milline seos valitseb luulekogu “Tuigu kui tuled” ja Maian Kärmase plaadi “Tuigutuled” pealkirjade vahel? “Panin sinna vahele sõna “kui”,” selgitab Pehk lakooniliselt.
Ajakirjandusliku eksperimendi käigus selgus, et keskmiselt kiire lugeja kulutab Jaan Pehki luulekogu läbilugemisele kolm minutit. Kõigil katsetajatel oli pärast eksperimenti nägu nalja täis.
