Ilmus Kaugveri kadunud romaan
Kirjastus Pegasus andis äsja välja Raimond Kaugveri seni ilmumata romaani „Põhjavalgus”, mis väärib tähelepanu mitmel põhjusel. Teose olemasolugi oli kuni viimase ajani teada vaid vähestele, nende seas Ain Kaalepile, kellele Kaugver käsikirja 1950-ndatel lugeda andis. Nad olid tutvunud 1943–44 Soome sõjaväe eesti rügemendis teenides, mõlemad olid armeesse astudes olnud kõigest 17-aastased ja mõlemat ootas ees vangistus. Hiljem oletas Kaalep, et Kaugver võis käsikirja kaotada või sihilikult kõrvale panna. „Põhjavalgus” on Kaugveri pikematest teostest ilmselt varaseim. Autor alustas seda 1947. aastal Vorkuta vangilaagri kinnipeetavana ja pani teosele punkti 1951. aastal. Samal aastal valmis ka kunstnike elu käsitlev „Laevad kaotavad tüüri”, mida seni on peetud tema esimeseks teoseks. Täiesti kindlat kronoloogiat on nüüd aga juba raske tuvastada. Fakt on see, et kumbagi romaani kirjanikul elu jooksul avaldada ei õnnestunud. („Laevad kaotavad tüüri” ilmus postuumselt 1993. aastal.) Veel enam, 1950-ndate alguses oleks nende käsikirjade valedesse kätesse sattumine ohustanud nii autori vabadust kui ka elu. Põhjuseks on romaanide, eriti „Põhjavalguse” äärmine nõukogudevastasus.
Kättemaksuiha
„Põhjavalguses” kohtame noort Kaugveri kõnelemas harjumuspärasest hoopis erineval toonil. Raamat kujutab Saksa sõjaväes teeninud Mattiase vangistust Patareis ja Vorkutas ning on selgete autobiograafiliste sugemetega. Raevukas viha Nõukogude võimu ja venelaste vastu üldse mõjuks šokeerivalt, kui poleks teada, mis tingimustes teos on kirja pandud. Kirjaniku tütre Katrin Kaugveri meenutuste kohaselt olevat isa pärast vangilaagrist tulekut emale öelnud, et kõik venelased tuleb viimseni maha tappa. Aastatega see kirglikkus lahtus ning vangistuse järel trammitrustis leiba teeninud literaat mõistis, et kui ta tahab kutseliseks kirjanikuks saada, tuleb kirjutada poliitiliselt neutraalsemaid teoseid. Lahtus ka vaen venelaste vastu. Kaugveri sõber Teet Kallas toob näiteks, et kui ta abiellus venelannaga (Alla Kallas), olevat paljud tuttavad esialgu kukalt kratsinud, ent Kaugver olnud südamlikult esimeste õnnitlejate seas. Kallase sõnul kirusid kirjanikud vahel isekeskis valitsust, nagu ikka kombeks, ent laagriasjadest palju ei räägitud – liiga ebameeldivad mälestused. Kaugver olevat teinekord poetanud, et elu on teda küllalt peksnud ja karastanud. Katrin Kaugver kuulis „Põhjavalguse” olemasolust ja sellestki, et isa on üldse vangis istunud, alles teismeeas. Kadunud romaani nägi tütar ihusilmaga alles pärast seda, kui isa 1992. aastal suri. See polnud küll enam lahtistele lehtedele kirjutatud originaalkäsikiri, vaid laagrikaaslase poolt ümber löödud versioon.
„Ema rääkis „Põhjavalgusest” teatud mõttes nagu mingist müütilisest raamatust ja ka kui isa ande tegelikust mõõdupuust.” Ometi jäi teos ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist välja andmata. „Kirjastajad olid lausa käsi pikal ukse taga,” nendib kirjaniku tütar. „Taheti ikka neid asju, mis rääkisid sõjaajast, laagrist ja muust taolisest. Siis ühel hetkel ütles isa mulle, et tal on sellest laagriteemast villand, ega tahtnud sellest enam mõelda. Laagriajast me ei rääkinud ja neid kannatusi mulle ei presenteeritud. Vahetevahel viskas ta küll jutu sekka mingi laagrinalja.” Ühtlasi usub tütar, et Raimond Kaugveri inimestetundmise allikas peitus paljus just laagriaastates. Pärast võimuvahetust tahtis autor hakata oma elulugu kirja panema, ent valmida jõudis üksnes autobiograafiline lapsepõlveromaan „Peotäis tolmu”. On ka võimalik, et autor ei pidanud oma esimest romaani avaldamiseks enam piisavalt küpseks. Teet Kallas märgib, et mõnigi „Põhjavalguse” motiiv jõudis Kaugveri hilisematesse teostesse „Nelikümmend küünalt” ja „Postuumselt rehabiliteeritud”.
„Põhjavalguse” tegelaste dialooge iseloomustab esialgu samasugune naiivsevõitu idealism mis noort Kaugverit ennastki. Usutakse uue sõja puhkemist ja Eesti vältimatut vabanemist. Hiljem, kurjategijate ja valvurite valitsetavas maailmas muutub see lootus ängistuseks. Laagril siiski Mattiast päriselt murda ei õnnestu ja ta jõuab kodumaale tagasi. Ain Kaalep põhjendab järelsõnas teose võlu eeskätt asjaoluga, et selle on kirja pannud „eilne koolipoiss, kes on pidanud läbi elama asju, mida õieti keegi maailmas ei tohiks läbi elada”. Jah, raamatu valmides oli 25-aastane Kaugver näinud rohkem, kui enamikul meist on elu jooksul õnnetus kogeda.
