Ilmus raamat kultuuri juurestikust
Hingedeajal, novembrikuu esimesel päeval tutvustas Eesti Entsüklopeediakirjastus uut teatmeteost - "Eesti rahvakultuuri leksikoni".
Teose on koostanud ja toimetanud Eesti juhtivaid etnolooge doktor Ants Viires ning selle autorid on veel Gea Troska, Ellen Karu, Lauri Vahtre ja Igor Tõnurist. Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi etnoloogiasektori töötajad on käsikirja kallal töötanud kümmekond aastat, ent raamatuks sai see just nüüd. Entsüklopeediakirjastuse tegevdirektor Tõnu Koger kinnitas Tallinnas Rahvusraamatukogu kuppelsaalis esitlusel, et raamatut on eksponeeritud Frankfurdi ja Göteborgi raamatumessidel, kus nii mõnigi võõramaalasest leksikonilehitseja olevat heatahtlikult noogutanud.
"Eesti rahvakultuuri leksikoni" eelkäijaks on 1925. aastal ilmunud Ilmari Mannise "Etnograafiline sõnastik", mille uustrükk ilmus Tallinnas 1993. aastal. Paar aastat tagasi ilmus Tartus Anne Vaseriku toimetatud rahvateaduslik teatmik "Esivanemate varandus" ning üpris hiljuti "Eesti etnograafia sõnastik", mille autoriks Arvi Ränk. Sestap tuli etnograafiateoste buumi oludes kirjastuse peatoimetaja ülo Kaevatsi sõnul piirduda tagasihoidlikuma trükiarvuga, mis paratamatult kergitas ka leksikoni kaanehinda.
Leksikoni koostaja Ants Viires ütles, et valida oli kahe võimaluse vahel - kas koostada jutustav ülevaade rahvakultuurist võis siis leksikonilaadne teatmeteos. "Olen keeleinimene ja armastan sõnastikke," põhjendas Viires lõplikku valikut. Siiski pole teos pelgalt sõnastik. "Kirjutajad loodavad, et "Eesti rahvakultuuri leksikon" asendab mingil määral kirjeldavat ülevaadet, mis on muuseas alustatud ja teoksil," ütles Ants Viires. "Kui näiteks soomlaste "Kansanperinteen sanakirja" sisaldab vaid sõnaseletusi, siis meie raamat üritab anda vastavate nähtuste ajaloolise kujunemisloo," sõnas Viires. Nii annab rahvakultuuri leksikon lugejale laiema tausta, iga selle artikkel on väike kirjeldus.
Lisaväärtusena omab raamat etnograafiliste terminite vasteid saksa, inglise, vene ja soome keeles. "Selles suhtes on väljaanne omapärane," ütles Viires, "aga pidasime seda tarvilikuks, ehkki eriti näiteks inglise keeles on vasteid raske leida ning paljudel juhtudel pidime leppima sõnaseletusega." Artiklid sisaldavad ka bibliograafiat.
Tänasesse ulatuvad kombed
"Raamatus käsitletakse peamiselt omaaegseid elatusalasid ja nendega seotud ainelist kultuuri, millele lisanduvad kombed ja tavad, rahvakalender, uskumused ja rahvameditsiin," kinnitab teose eessõna. "Loobutud on rahva sõnalise ja muusikalise loomingu (väljaarvatud rahvapillid) esitusest, mis folkloristide pärusala." Seevastu esitas raamatu autoreid Igor Tõnurist esitlusel lühipalasid mõnel leksikonis kirjeldamist leidnud pillil, nagu vuristi (hobuste hirmutamine Saaremaal) ja putkevile (tüdrukutel puhuda rangelt keelatud). Etnograafiasõnastike kasutamisjuhtumeid rahvapillina Tõnurist ei kinnitanud.
Leksikoni koostaja kirjutab eessõnas, et kuigi me elame tohutu arengu läbi teinud 20. sajandi viimaseid aastaid, ei ole meie juured, mis selle arengu sisse juhatanud 19. sajandi kaudu ulatuvad kaugesse minevikku, sugugi katkenud. "Me oleme endiselt kindlalt eestlased, kelle kultuuris ja mõttelaadis ikka ja jälle avalduvad omaaegse maarahva maast ja mullast väljakasvanud iseärasused." Selle kinnituse tõestuseks on raamatust leida nii mõnigi näide. Valla kohta on selgitatud, et "17. sajandil oli vald pärisoriste talupoegade asustatud mõisamaa osa, mis allus täielikult mõisniku võimule." Valdade taastamise aegu 1990. aastate algul mäletame kolhoosiesimeeste tugevat survet, et valla piirid ühtiksid kolhoosi omadega. Ja kuuritsa nimelise kalapüügiriista juurest loeme, et see kadus Eestis tarvituselt 20. sajandi keskpaiku. Allakirjutanu on selle riistaga kalu püüdnud püüda veel 70. aastate keskel Põlvamaal. "Olnu ei hävi, sest et mälu ei kao!"
Eesti Entsüklopeedia järjekordse, 8. köite lubab kirjastus müügile saata kuu lõpus. See sisaldab ka näiteks märksõnad "rehielamu" ja "suitsutare", mida siis on võimalik Eesti rahvakultuuri leksikoni omadega võrrelda.
TIIT KäNDLER
