Ilmutatud fotod Lee keldris


"Oma fotodel aiman neitsit, kellele kuulutatakse ette poja sündi, halastaja samaarlast, Maarja Magdaleenat, valeprohvetit, vandenõulasi, surmavalda, taastulemist, usku ja ebausku, tõde ja valet, armastust ja vihkamist..."

Niisuguste sõnadega juhatab Jaak Kadarik sisse oma personaalnäituse, mis äsja lõppes fotokeldris Lee. Juhatab sisse ning jätab vaataja siis omapead ekslema suuremõõduliste fotode vahel, otsimaks lubatud hingevärinaid ja õndsushetki. Vast keegi leiab, vast mitte, sest pole ju autorgi endas päris kindel, ta ütleb end ainult aimavat. Ei aita ta külalist millegi enamaga, ei lisa fotodele allkirju ega viitesilte, ta lubab kõigil ammutada fotodest just seda, mida nad kõige enam soovivad, millest unelevad, mida ihkavad. õnne! Armastust! Päästmist! Võib-olla keegi leiabki, võib-olla mitte - kõik oleneb vaataja enda meeleolust, valmisolekust nägemusteks, suhtumisest imedesse. Valmidusest vastu võtta ilmutust, nagu vihjab näituse pealkirigi - "Ilmutatud foto"! Kas kemikaalidega ilmutatud foto või salapärase sünniga pühitsetud päevapilt? Veel vähem, kui seda, mis on fotol näha, oskame me seletada piltide sünnilugu. Kuidas on nad tehtud? Või hoopis sündinud? Kas võib neid üldse fotodeks pidada, kui pildi pindu ilmestavad pintsli ja pahtlilabida jäljed, kullaläikega värvid? Need on visuaalmüstifikatsioonid, millesse selgust tuua suudaks ainult autor.

Kuid ei seisa ju fotograaf kõrvu oma piltidega ning seepärast pole aru pärida kelleltki. Polnud seda võimalust avamiselgi, kuhu Kadarik oma kodualevist Juurust vaid leheküljepikkuse läkituse saatis.

"Kas janune kõrbes himustaks lähkrit enam kui veini selles? Olen oma pildid välja valanud seintele. Juhuks, kui Teie janu rõõmu ja ilmutuse järele jääb rahuldamata, leiate keelele ja meelele kastet punasest veinist, mille leiate galerii tagatoast".

Niisuguste sõnade ettelugemise järel tunnistas kogu avajate seltskond end januseks ning pudenes tahatuppa autorit taga rääkima. Kas on tegu jõulunäitusega? Pandi ju fotod välja aastavahetuseks, mil oleme nii väga ära harjunud igasuguse tiluliluga, mis nagu kohustuslikus korras nende päevadega kaasas käib. Kadariku fotod on kaugel talvemeeleoludest ja verivorstidest, kuuskedest ja küünaldest, neis on midagi tasakaalustavalt tõsist vastukaaluks sellele jõulumärulile, mida päevast päeva välja lärmatakse Raekoja platsil. Näitus "Ilmutatud foto" on enam jõulumeeleoluline, kui kogu äraleierdatud tingel-tangel linnas. Või nagu ütleb Jaak Kadarik:

"Päkapikumaa polaaräripäeva kunstpäikesest eemal võib hoolikal vaatlemisel näha hommikutähte".

PEETER TOOMING

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare