Ilon Wiklandi Imedemaa – siin on kõik nagu päris
Kui 1. juulil avas Ilon Wikland Haapsalus Kooli tänaval oma Imedemaa, oli sellest ajakirjanduses palju juttu. Sellele eelnes 2002. aastal Haapsalu lasteraamatukogu õuel avatud mängumaa Iloni aed ja Iloni toad raamatukogus. 2004. aastal kinkis ta oma lasteraamatute illustratsioonid Eestile ja mõistagi leiti, et nende eksponeerimiseks on kõige sobivam koht Haapsalu. 2006. aastal avati Haapsalus Kooli 5 esimene osa tema Imedemaast.
Miljonimängus oli üks küsimus, kus on Ilon Wikland sündinud: kas Pärnus, Tartus, Haapsalus või kuskil Rootsi linnas. Pakuti loomulikult Haapsalu, kuid tegelikult sündis ta Tartus. Ilon viidi aga vanavanemate juurde Haapsallu, kus ta õppis aastatel 1939–1944 Haapsalu algkoolis. Järgnes põgenemine Rootsi, kus ta õppis mitmes rakenduskunstikoolis, lisaks lihvis ta oma oskusi Londonis ja Pariisis.
Kirjanik Astrid Lindgreniga sai Ilon kokku kirjastuse kaudu, kuhu ta läks 20-aastasena titevankrit veeretades oma joonistusi näitama. Lindgrenile need meeldisid ja proovitööks olid „Bullerby laste” ühe osa illustratsioonid. Algas pikki aastaid kestnud koostöö ja sõprus.
1954. aastal ilmus Lindgreni „Mio, mu Mio” Wiklandi illustratsioonidega, järgmisel aastal „Väikevend ja Karlsson katuselt” ja „Karlsson katuselt lendab jälle” ning 1957. aastal „Bullerby lapsed”. Edasi tulid „Vennad Lõvisüdamed”, „Röövlitütar Ronja” jt raamatud.
Juba 1961. aastal tõlgiti Lindgreni raamatuid eesti keelde. Tõlkija oli Vladimir Beekman. Kui paljudesse keeltesse on Astrid Lindgreni lasteraamatuid tõlgitud, on raske kokku lugeda. Räägitakse, et tema honorarid olid nii suured, et veidrate Rootsi seaduste järgi pidi ta lõpuks peale maksude maksuametile veel peale maksma.
Karlsson
Vähemalt Eesti lastele on jätnud kõige sügavama jälje Karlssoni-raamatud. Imedemaa pööningul on segipööratud Karlssoni tuba. Mis siis ikkagi on Karlssoni fenomen? Kindlasti on siin midagi Lindgreni enda lapsepõlvest.
Raamatust: „Väikevend elab koos ema, isa, Bosse ja Bettaniga ühes päris tavalise Stockholmi tänava ääres, aga üleval katusel, täpipealt korstna taga – seal asetseb Karlssoni pisike maja sildiga, millel seisab: „Karlsson katuselt, maailma parim Karlsson.”” Ema, isa, Bosse ja Bettan muidugi algul ei uskunud, et selline väike, paks ja propelleriga elukas olemas on. „Sa luiskad, Väikevend,” rääkisid Bosse ja Bettan. „Karlsson on lihtsalt väljamõeldis.””
Tekstist tuleb välja, et Väikevend oli Svantessonide perekonnas vanemate laste poolt kuidagi tõrjutud ja talle ei pööranud piisavalt tähelepanu ka vanemad. Seepärast mõtles ta välja sõbra, kes elas katusel, kellel olid propeller ja mustad triibulised sokid ning kes oli kohutav õgard. Millegipärast tekkis tal Väikevennaga suur sõprus, kuigi see tüüp kasutas poissi ära.
Wikland on teda ideaalselt visualiseerinud. Sama näeme Haapsalu Imedemaal ruumilise installatsioonina – kohutav segadus.
Raamatust: „„Ma aitan sul heameelega koristada, kui seda peaks tarvis minema,” ütles ta. „Noh, nõnda siis,” viskas Karlsson. Ta avas ukse ja Väikevend astus sisse maailma parima Karlssoni juurde. Seejärel jäi ta tükiks ajaks vait ning ta silmad läksid üsna suureks. „Seda on ikka tarvis küll,” lausus ta lõpuks. Karlssoni majas oli kõigest üks tuba. Selles toas seisis Karlssoni höövelpink, mille peal sai hööveldada, samuti süüa ning kuhu asetada riistu. Siis veel sohva, mille peal sai magada ja hüpata ning mille sisse võis riistu peita.”
Lisaks lahtine tulease, ahjuroop ja öösärk ning muud pudi-padi. Karlssoni karmi käega töömehe imago kõneleb sellest, et Väikevennal puudub tugev isakujund.
Väikevenna üksindustundest kõneleb seegi, kuidas ta tahtis nii väga endale koerakutsikat. Lõpuks ta selle varasematele keeldumistele vaatamata sünnipäevaks ka sai – mäletan, et seda lugedes nutsin rõõmust.
Kui Astrid Lindgren Tallinnas käis, näidati talle ETV filmi Karlssonist, mis talle väga meeldis. Üllatuseks oli talle aga see, et Karlssonit kehastas naine – Anu Lamp.
Lapsesõbralik
Imedemaal on kõik lapsesõbralik ja interaktiivne: seal on puukuur, lava, vana ait meisterdamiseks, võlukaev, kinosaal, Bullerby tuba ja juba kirjeldatud Karlssoni elamine.
Haapsalus noorpõlve veetnud Wiklandi on inspireerinud linna puitarhitektuur. Kõik need armsad majakesed oma aedadega. Muidugi on ta neid ilustanud, kohati kuni kitšilikkuseni välja, kuid lastele meeldib see enam kui tinglik kujutamisviis.
Mõned lasteraamatute illustraatorid arvavad, et lastele mõeldud teoseid peab kujundama samamoodi, nagu nad ise joonistavad. Tegelikult see nii ei ole. Et Iloni Imedemaal on kõik nagu päris, tõmbabki lapsi sinna.
