Ilona Gurjanova – mootor, kes veab disaini uutesse kõrgustesse
— Mis veenab sind selliseid ohvreid tooma?
— Sellele on raske vastata. Ma olen autopiloodi peal, pühendunud sellele asjale ega saa enam pooleli jätta. Pigem on asi võib-olla loomuses – mind ajab õudselt närvi, kui ma näen, et midagi saab ära teha, aga mitte keegi ei tee. Siis ma ootan, ootan, võtan kätte ja teen selle asja ise ära. Sellest johtub ka jätkusuutlik suhtumine nendesse projektidesse. Lõbu on see niikuinii, muidugi lisaks raskele tööle. Aga see tähendab ka, et projekt peab kuhugi välja viima. See ei ole väike flirt, ikka tõsine suhe.
— Millal võid lugeda oma missiooni kordaläinuks? Ja puhata?
— Ma olen olnud rohkem asjade sünni juures. Nii on paljude asjadega. Nii kui orkester hakkab juba ise mängima, tahaksin uue orkestri leida. See on kõige huvitavam – asju käivitada. Kui asi läheb liiga libedalt ja korralikult, võib jääda loorberitele puhkama.
— Kes peaks disaini maine eest kõnelema, selle käekäigu eest hea seisma – riik, kõneisikud, loomeliidud?
— Eks Disainiöö selle pärast olemas ongi. Kuigi kaunistame seda igasuguste värviliste sulgedega, et teha disain söödavaks inimesele, kes muidu seda sõna pelgab. Nende sulgede all on meie jaoks tõsine missioon.
Meil on seminarid, teemad ja välisesinejad, kes puudutavad disaini küsimust sügavuti. Sest erinevalt kunstivaldkonnast, kus kunstnik saab ise luua ja ise nautida, on disaini jaoks vaja tugeva meeskonna koostööd.
Ka tootjad, ka poliitika peavad olema haaratud, sest riik ei ole valmistunud selleks, et igal aastal lõpetab ülikooli 20–30 noort kutselist disainerit. Mis keskkonda nad kukuvad? Peame seda vaakumit ise täitma – alustama dialoogi ja haarama initsiatiivi. Kui asjad hiljem liikuma hakkavad, siis peaksime taanduma, muidu unustame oma erialased kohustused ehk disainerite kutseoskuste tõstmise.
Praegu, pean ütlema, on asjad liikuma hakanud, aga ka hiljaks jäänud. Kui kaheksa aastat tagasi riigiga dialoogi alustasime… Kui oleksime toona jõudnud mõlemaid pooli rahuldava tulemuseni… Meil olid valmis disainipoliitika alused Taani riigi toe ja ekspertidega. Arvan, et lasime õige hetke käest. Tootmine on praegu Eestist välja kolinud, vähesed on jäänud ja konkurentsivõime on nõrk, sest omatooteid on ettevõtetel hästi vähe.
Ega me heidagi kellelegi midagi ette, meie eesmärk on selgitada ja propageerida. Oleme jõudnud vähemalt selleni, et ükskõik kellega sa rääkima hakkad, enamik inimesi teeb disainil ja kunstil vahet ning saab aru, et disain ei ole lillemuster portselantassil. Seegi on juba suur samm.
Suhtlen eri maade disainiorganisatsioonidega. Ega mujal kergemini lähe. Ka kõrgelt arenenud riikides (kaasa arvatud Inglismaal, kus riik disainipropagandasse niivõrd palju panustab) on selles osas puudujääke.
— Rootsi Arlanda lennujaamas on disainiturg Designtorget. Miks Tallinna lennujaamas sellist asja ei ole?
— Ja miks on meil lennujaamas välismaa disaintoolid, aga mitte Eesti disaini uhkus? Nii ajab vihale! See ongi see propaganda ja ideoloogiline töö. Me pole küün-dinud selleni ja arvame, et teised mõtlevad kõik nagu me ise. Tuleb välja, et ei mõtle. Selle asemel et raisata miljoneid ühele logole… Riigi mainet – et see ka töötaks – kujundatakse ikka hoopis teistmoodi.
— Millal tuleb Tallinna üks korralik Eesti disaini pood, kuhu pole piinlik külalisi viia?
— See on veel üks põhjus, miks hakkasin Disainiööd tegema. Küll linn, küll mõni teine organisatsioon palub mul või mõnel teisel disaineril juhtida linnas ajakirjanike gruppe mööda poode, et näidata, kus on Eesti disain. Siis sõidame taksoga kaks kilomeetrit ühte poodi ja näitame ühte lampi, siis sõidame kambaga mujale, näitame kontorilauda ja ütleme, et siin oli kunagi ka üks Annike Laigo vaip, aga see on nüüd ära müüdud. Siis küsitakse, kas Eestis disaini on. Et näidaku ma – ei olevat ju.
Eestlane ise ka ei näe seda. Üks kord aastas messil või näitusel näeb. Disainiöö ongi selleks, et vähemalt üheks nädalalõpuks koondada Eesti disain kokku – disaineritel saada teada, mis teised teinud on, pakkuda linnarahvale silmarõõmu ja flirtida tootjatega, et leiaks koos-tööpartnereid.
— Millal tuleb aasta ringi lahti olev pood?
— Läbirääkimised käivad, huvilisi on tekkinud. Selge on see, et kesklinnas turuhinnaga pinna üürimisega ei saa me hakkama, see on läbikukkumisele määratud ja selle poe eluiga oleks paar aastat, kui sedagi… Meil peab olema keegi metseen või riigi abi. Kui need tingimused on täidetud ja asukoht kesklinna kõige käidavamas kohas olemas, siis on meil meeskond ja tooted ja kõik muu vajalik.
Aga ma ei julge sellest täpsemalt rääkida enne kui aasta lõpu poole. Oleme aastaid püüelnud selles suunas ja lootsime seoses Tallinna loomeinkubaatoriga midagi, otsime ka muid võimalusi, aga praegu on veel vara rääkida.
— Aga lootust on?
— Jaa.
— Kui rääkida disaini kolmest lülist – publik, disainer, tootmine –, siis mis neist on kõige tugevam, mis kõige nõrgem?
— Publik on meil hästi kiiresti arenenud. Rahvas liigub maailmas ringi, kvaliteet on hinnas ja nõudlus oleks nagu olemas, aga Eesti tootja pole valmis. Selleks et toode oleks normaalse hinnaga, peab olema tiraaži. Nokk kinni, saba lahti. Eestis ei suudeta palju müüa, see tähendab, et eksport peab toimima. Selleks peab kindlustama ekspordikanali ja -mahu.
Sul peab olema tiraaž 100 000, siis saad sa hinna normaalseks. Praegu ei jaksa ka kõige suuremad oma disaini patrioodid küsitud hinda maksta. Meil ei ole nagu vahepeal Soomes, kui neil kodumaist disaini hoolega propageerima hakati. Meie disain läheb praegu müüki autoridisaini hinnaga, sest disainer teeb neid tooteid oma käega valmis võib-olla kümme tükki. See on mitme teguriga ring.
— Riigist välja suundumine on siis võtmeküsimus?
— Absoluutselt, jah.
— Kuidas see võiks toimuda?
— See töö algas 2000. aastal. Võib-olla mõni veel mäletab, kui tegime esimese rahvusvahelise Eesti disaini näituse Soome disainimuuseumis. See oli niimoodi planeeritud: teades, et Eesti disainil Eestis erilist mainet ei ole, pidime näituse tegema Soomes, et saada esikaanelugu Eesti ajakirjandusse. See ei olnud sugugi kerge – oli millennium ja disainimuuseum oli täis maailma tippusid. See oli esimene kord, kui saime ise aru, et Eesti disainil on oma nägu ja potentsiaal. Sellest ajast alates tulid kutsed järgmistesse maadesse ja protsess hakkas pihta.
Oleme nüüd hästi palju käinud näitustel Saksamaal, Prantsusmaal, Taanis, Baltimaades, Soomest rääkimata. Veebruaris lähme Frankfurdi messile ja proovime ennast nüüd esimest korda müüa regioonina, sest Aasia jaoks ei ole eraldi olemas ühtki väikest Balti riiki. Me ei kahtle selles, et meil on konkurentsivõimet, aga otsime kedagi, kes tahaks meid müüa.
— Millised võiksid olla kõige lootustandvamad turud – Skandinaavia, Lääne-Euroopa, Ameerika, Aasia?
— Öeldakse, et mõelda tuleb suurelt. Leedukad on julgelt ära käinud Ameerika messidel ja need on neil olnud kõige edukamad. Neil on samad tiraažiküsimused ja tootmisprobleemid, mis meil. Aasia suunas võiks ka ahnelt vaadata.
Kaine mõistus ütleb meile: mine Soome, mine Rootsi. See on lähedal ja kultuuritaust on tuttav. Tegelikult, kätt südamele pannes, kopeerime me Skandinaavia disaini. Võib-olla mitte tahtlikult, aga see on meil sees. Me ei ole hale koopia, aga oleme kiiksuga koopia ja Ikea hinnataset ei saavuta me iialgi. Võiksime ehk kvaliteet-Ikeaga välja minna…
Prantsusmaal peeti meid skandinaavlasteks, nende jaoks oleme osa regioonist, mitte Eesti. Samas – Inglimaal, mis on hästi valvas ja ärahellitatud turg, olime edu üle üllatunud. Seal jäi asi kahjuks hurraa juures pidama, sest meil pole süsteemi hea tulemuse organisatsioonis edasiarendamiseks. Meil ei ole design manager’i, sellist inimest, kes suhtleks võimaliku kliendiga kaubanduslikel teemadel. Disainer ei jõua lihtsalt kõike ise.
— Kuidas asjaajamise probleemi lahendada?
— Pärnu kolledž on astunud julge sammu ja võtnud esimest korda programmi eriala design management ja teenuse disain. Olen aidanud natuke seda programmi teha. Selle eriala magistrikraad annab aluse design manager’i ja galeristi elukutseks. Sellele erialale lähevadki kogenud inimesed ja õpivad natuke juurde.
Üks asi on raamatust õppida, kuid elus püsivad müügisuhted ainult isiklikel kontaktidel. Sul peab olema väga hea tutvusringkond. Sellepärast on väga raske leida Eestist sellist müügiinimest, kes esindaks meid Eestist väljas.
Meil oli siin kaks aastat üks prantslanna. Võttis südame rindu ja hakkas tundmatu Eesti tundmatut disaini prantsuse keelt kõnelevatesse maadesse viima. Me ise ei olnud piisavalt küpsed, käisime paar korda messidel. Prantsuse sisustusajakirjad kirjutasid meist. Prantsusmaa on niivõrd konservatiivne turg, et seal ei osta keegi võõra maa disaini, kui ta ei ole selle kohta kuskilt midagi lugenud. Tema strateegia oli kutsuda ajakirjanikud enne messi siia ja siis oleks messi ajaks lood olemas – ajakirjad saaks messistendi kõrvale välja panna, et usaldust tõsta.
— Millised Eesti disainerid võiksid maailmas läbi lüüa?
— Meil on andekaid palju. Aga et kogemusi saada, peaks palju tööd tegema. Tööd jällegi ei ole. Ühekordsed näituseprojektid ja prototüübiprojektid on…
Fakt on see, et andega koos peab käima kiire maailmas toimuvale reageerimise võime, kohusetunne, töökus, jube hea suhtlemisoskus ja e-kirjadele vastamise oskus.
Tarmo Luisk on üks nimi. Neid, kes olnud tööstusega pikemalt seotud, on teisigi. Martin Pärn. Ja siis on meil aktiivsed tekstiilikunstnikud nagu Monika Järg, kes on liikunud kunstimaailmast ärimaailma, kui nüüd koledasti öelda. Ja on selles kohanenud.
Andekaid noori on palju. Riik ja EAS maandavad veidike neid riske, mida tootja muidu võtta ei taha, seetõttu leiab otsija ka võimalusi tegutsemiseks. Praegu on hea alustamise aeg – design management loob sulle hea maine, aga hea mainega ette-võte elab üle kõik majandus-kriisid või saavutab teistega võrreldes vähemalt kaks-kolm aastat edumaad.
— Disaini võib vaadelda ka kui tarbetute asjade ülestuunimist – kuidas sobib see säästlikkuse põhimõttega?
— Arvan, et Eesti pöörab end maailmaga samas suunas. On ju mõttetu teha veel üht keskpärast tooli miljonitele odavatele lisaks. Ilutsemisega mindi vahepeal küll liiale ega pööratud tähelepanu ergonoomikale ja funktsionaalsusele. Võttis üsna kaua aega, et panna disainerid tahtma teha uusi asju, sest kõik ju tahavad teha tooli ja lauda. See on huvitav.
Seda olen tähele pannud küll, et on hakatud hoolikamalt materjali valima ja ready-made disaini on rohkem. See teeb rõõmu. Pigem raisata energiat vajaliku asja tegemiseks.
Teisalt on meil täiesti puudu sotsiaalne, katastroofidisain – puuetega inimestele on ju nii palju asju vaja. Vanu inimesi tuleb juurde, inimesed ei sure ära, vaid tahavad elu lõpuni seksikalt elada ja reisida. Nad ei taha koledate karkude ja mustade ratastoolidega ringi ajada.
Vajadus sellise disaini järele on kasvanud, turg kasvab kogu aeg. Paralleele võib tõmmata teadlaste või leiutajate muredega. Leiutaja teeb oma geniaalse leiutise valmis, käib seda inimestele näitamas ja saab heakskiidu, aga mis edasi? Neil on veel ka see mure, et kust saada disainer, kes nende leiutise apetiitseks teeb.
— Korraldasite eetilise suveniiri konkursi. Mis on eetiline suveniir?
— See on jätkuks samale jutule. No ei ole enam sektsioonkapi peal matrjoškade ja Eiffeli tornide vahel ruumi. Kui disainida majanduskriisi ajal (metsaalused on täis rämpsu!), siis teha asi, millel on tarbimisväärtus. Lisaks sellele, et see asi on mänguline ja ilus.
Konkursi juures üllatas see, et asjades nii palju ilu polnudki, hoopis disainerid on õppinud lugusid kirjutama. Lood on nii pikad ja huvitavad, et see on juba omaette tase. Palju oli taaskasutuse leide ja ümberdisainimist. Loodetavasti aitab Tallinn 2011 võitjatel tootmis- ja turustusvõimalusi leida.
— Graafilise disaineri elukutse on väga menukas, iga töötuks jäänud kunstnik hakkab kujundajaks ja terve internet on täis graafiliste disainerite blogisid, kelle lemmikkirjatüüp on Helvetica. Millest see tuleb?
— Eks me õppisime nõukaajal nii. Oli kaks varianti: sa väljusid koolist tootedisainerina või graafilise disainerina. Tootedisaineri elu on üliraske, aga graafilisele disainerile garanteerivad reklaamifirmad leivaraha. Teatud mõttes on see kergema vastupanu teed minek. Kergem tööd leida ja tööd teha. Sul on vaja ainult iseennast ja arvutit. Tootedisaineril on vaja materjale, insenere, prototüüpe arendada…
— Graafiline disain on popkultuuris hästi tugevalt sees – kas see aitab teie võitlusele rohkem kaasa või hoopiski segab?
— Hästi palju on ballasti ja manerismi küll. Üks disainer kujundab nii, ja kuna programmid on kättesaadavad ja šnitt ees, siis jäljendatakse koolkondi. Hollandi koolkond on e-Eestit palju mõjutanud. Ma ise olen ka graafiline disainer, aga ma ei tahaks enam üldse asju ära kujundada, vaid lihtsalt infot edasi anda.
— Ringiga lihtsuse juurde tagasi?
— Jah. Vahel on tore niimoodi vallatleda ja hoogu minna, aga siis võtad dekoratsioonid ära ja lõpuks on otstarbekohasus kõige tähtsam.
Mulle ikka meeldib vaadata hullusi, ka graafika vallas. Sellel on oma tarbijaskond. Tore, et see moes on. See on ka esteetiline kasvatus. Ohtlik on see, kui isehakanu hakkab end müüma professionaali pähe kliendile, kes ei tea, kuidas töötava brändi tegemine täpselt käib. See võib turul hinnad ära rikkuda.
— Kuidas muuta disain nähtavamaks? Mis roll on selles meedial või popkultuuril?
— Hea asi räägib enda eest. Viimasel ajal on nii, et asjale peale vaadates ei saa arugi, millega on tegu. Vormid on läinud nii minimalistlikuks. Pead alati lugema toote kohta juttu, sest innovatsioon ja kontseptsioon on sinna peidetud. See on hästi huvitav seiklus.
Olime viimati aruka hotelli teemalisel messil. Inimesed ei vaadanud väljapanekut, vaid seisid sabas töö legendi juurde. Inimesed kükitasid ja lugesid ja said aru, et ime seisneb loos, mitte välisilmes. Eestis ei viitsi inimesed paberilt lugeda ega saa aru, et ilu ja vau-efekt on aruka hotelli kontseptsioonis. Intelligentne disain…
Kes ta on?
Ilona Gurjanova
Sünniaeg:
24. juuni 1958
Haridus:
1985 Eesti riiklik kunstiinstituut, disain
Töö
•• Design Management OÜ disainer, juhataja
•• Eesti disainerite liidu esimees
•• BEDA (Bureau of European Design Associations) juhatuse liige
•• EIDD. Design For All Europe. Direktorite nõukogu liige
•• Kaunite kunstide nõukogu liige
Tähtsamad projektid
•• Rock Summer (visuaalne identiteet)
•• Gateway-Estonia (idee ja teostus: CD-ROM, kataloog, videofilm)
•• Kotkan Telakka (design management)
•• Kotkan Energia (design management)
•• Taideteollisuusmuseo, Helsingi (visuaalne identiteet)
•• Shopping in Tallinn (kirjastamine/disain)
•• LeArt Collection. Graafiline kujundus kahhelkividele, klient – Savcor Oy
•• 10D visuaalne identiteet. Eesti-Soome mööbliprojekt
•• Disainiöö visuaalne identiteet
•• Smart Hotel visuaal
•• Voodilinade komplekt (55% tencel) „Sheep counter”
•• Klient AS Wendre
Näitused, auhinnad
•• Eesti disaini tutvustavad projektid Prantsusmaal
•• Rahvusvaheline disainibiennaal, St Etienne, Prantsusmaa, 2000–2004, kuraator
•• BDIN 10D Eesti-Soome mööblivõistlus, eriauhind graafika eest
•• Eesti disain näitusel „Re-Design“ Berliini kommunikatsioonimuuseumis
•• Disainiöö idee ja projekti juhtimine
•• Collapsibles (Kokkupandavad) – konkurss, näitus
Smart Hotel. Tallinn, Helsingi,
St Etienne
•• Face to Face, disainikonverents Stuttgardis
•• Design Casa Torinos. (koostöös kuue Kesk- ja Ida-
Euroopa maaga)
•• Messi ühisstendid Tallinnas, Riias, Londonis, Pariisis
Mis toimub?
Festival
Disainiöö
•• 25.–27. septembrini
•• Rotermanni kvartalis
•• Fookuses on leidlikkus, innovatsioon, säästlikkus, taaskasutus
Konkursinäitus
Eetiline suveniir
•• 27. septembrini
disaini- ja arhitektuurigaleriis
•• Võistluse võitja kuulutatakse välja 25. septembril
