ILONA MARTSON: Kirjastus Varrak sündis tühjalt kohalt

 (1)

“Eesti lugeja muutub – aeglaselt, kuid siiski!” kinnitab veebruaris 15. sünnipäeva tähistava kirjastuse peatoimetaja Krista Kaer.

Eesti kirjastused saab vanuse järgi liigitada eri rühmadesse: vanad ja noored, lapsed ja keskealised. Inimeste vanus ei ole siin aga mõõdupuuks. Loomingu Raamatukogu, millest Arkaadia jaanuaris juttu tegi, on vana tegija. Kirjastus Varrak, kellel saab veebruaris täis 15. tegutsemisaasta, on aga Eesti kontekstis juba tõsiselt keskeale lähenev firma. Ühtlasi peegeldab Varraku arengulugu kujukalt kogu kohaliku kirjastamise arengut. Selle aja jooksul on nelja brošüüriga alustanud väikefirmast saanud üks Eesti tähtsamaid kirjastajaid, kes möödunud aastal üllitas juba 222 raamatut (neist 27 kordustrükki).

Varraku ametlik sünniaeg on 6. veebruar 1991, mil sellenimeline ettevõte kanti ettevõtteregistrisse. Varraku moodustasid (ja moodustavad siiani) perekond Maide neli aktsionäri.

“See oli huvitav aeg,” ütleb üks asutajaist, varem Valguses toimetajana töötanud Maret Maide. “Vanad kirjastajad olid kriisis. Tasapisi hakkas nende kõrvale tekkima uusi. Praegused kirjastused ongi kahelaadsed: uued, mis tekkisid täiesti tühjalt kohalt, ja need, mis arenesid välja vanadest tegijatest. Meie kuulume uute hulka. Esimesel aastal andsime välja neli õhukest brošüüri – paberi saamine oli tollal suur probleem. Järgmisel aastal ilmus aga juba 12 brošüüri, nende hulgas ka Conan-Doyle’i Sherlock Holmesi detektiivilood. Sellised õhukesed, helesiniste kaantega vihikud.”

Mareti poeg Priit mäletab, kuidas kirjastamise saatus sõltus toona suuresti kellestki ŽĪanna Ivanovna nimelisest naisterahvast. Vana-Narva maanteel asus paberiladu, kuhu tuli paber riiklike kirjastuste jaoks. Aga nagu ikka, sai riiklikust fondist mõne rulli kõrvale veeretada. Ja neile rullidele pretendeerisid kõik algajad kirjastajad. “Oli täpselt teada, millisele lauanurgale tuleb konjak asetada. Konjak aga tuli osta valuutapoest. Ja kõigepealt tuli hankida valuuta. Omaette mäng,” selgitab Priit Maide.

Rullid käes, oli vaja leida vaba pind, kus neid hoida. Ja muidugi väärt käsikirjad, mida välja anda. Tõlkija Krista Kaer õpetas tookord naljaajakirjas Pikker inglise keelt. Teda soovitas Maret Maidele humorist Vladislav KorĻets. Esimene Kaera tõlgitud raamat, mis Varrakus ilmus, oli Dick Francise “Närvide mäng” (1993). Pärast seda sai Kristast ruttu kirjastuse peatoimetaja. Enam-vähem samal ajal asus uue kirjastuse kunstilise toimetajana tööle ka Mari Kaljuste.

“1993. aastal ilmus Varrakul esimene kõvakaaneline teos – Daphne du Maurier’ “Rebecca”. Tol ajal oli see kõva sõna,” muigab Maret Maide. “Kõik poed olid tollal täis pehmekaanelisi ja karvaseid raamatuid. Uute kirjastuste puhul oli asi selge – neil lihtsalt ei olnud paberit. Miks riiklikud kirjastused tookord kõvakaanelisi teoseid välja ei andnud, seda tõesti ei tea. Küll aga mäletan, et enne krooni tulekut olid tiraaĻid 35 000 kanti. Tiraaži mahamüümise probleemi lihtsalt ei olnud. Kui raamat trükikojast välja jõudis, siis olid mured otsas ja raha tuli.”

Ja siis tuli kroon...

“Olukord muutus kohe pärast krooni tulekut,” meenutab Priit Maide. “Juba 1993. aastal ei ületanud meie tiraaĻid 10 000 piiri. Ajaviiteromaani trükiarv oli 5000.”

Raamatute trükiarvud jätkasid mitu aastat langemist. “1995. aastal mõtlesime, et kaua võib. Et kui tiraaž kukub 3000 peale, siis tuleb kirjastamine lõpetada! Kuid aastat 1996 võib pidada kirjastuse läbimurdeaastaks. Hakkasime ennast juba kirjastajate moodi tundma. Ka teised kirjastajad hakkasid meid omasugusteks pidama,” ütleb Maret Maide.

Just siis hakkasid ilmet võtma Varraku kaks esimest sarja: ajaviiteromaan ja hall Iirise sari. Kujunema hakkas ka kindel valik, kuhu juhuslikke raamatuid sattus vähem. Tekkis oma toimetajate-tõlkijate ring. Ja muidugi suurenes ka maht.

1999. aasta lõpus sai Varraku üheks toimetajaks ajaloolane Marek Tamm, tänu kellele hakkasid kirjastuses ilmuma mitmed olulised teadus- ja elulooraamatud. Kümneaastasena andis kirjastus välja juba sadakond nimetust aastas ehk paar raamatut nädalas. Aastal 2005 oli raamatute hulk kaks korda suurem.

Loe veel

“Seda hulka ei ole plaanis lähiajal kasvatada,” kinnitab Priit Maide. “Selle ressursi juures, mis meil praegu on, tuleb oodatud teost pigem võimalikult täpselt ajastada.”

Viimase aja muutused

Uus aastatuhat on kestnud juba päris mitu aastat. Näib, et alles see oli, kui Varrak oma kümnendat sünnipäeva pidas. Kuid kirjastajad väidavad, et viie aasta jooksul on väga palju muutunud.

Varraku müügijuht Mirjam Parmasto ütleb, et kardinaalselt on muutunud turundus – ei olnud ju sajandi lõpuaastatel Tallinnas suuri raamatupoode, selverid alles alustasid raamatumüüki. Ka raamatute postimüük (sealhulgas raamatuklubid) said õige hoo sisse alles sajandivahetusel. Nüüd on Varrakul oma raamatuklubi ja kolm oma raamatupoodi. Ligi pool kirjastuse toodangust turustatakse otse, vahendajaid kasutamata.

“Kuid eeskätt on muutunud eesti lugeja – aeglaselt, aga siiski,” ütleb peatoimetaja Krista Kaer. “Näiteks nõukogude ajal oli huvi luule vastu nii suur, et osteti ära ka maailmaluule tõlked. Nüüd on tõlkeluule kogumike ostjaid väga vähe. Oleme andnud välja palju kaasaegset krimikirjandust ja põnevusromaane, aga osteti ainult Agatha Christie’t! Nüüd on see olukord muutunud. Mõnda maailmas laineid löövat autorit meil alles hakatakse lugema.

Raamatuid on hakatud rohkem ostma ka. Inimesed on muutunud jõukamaks. Kui varem soetati raamatuid vaid pärast palgapäeva, siis nüüd ostetakse rahulikult terve kuu jooksul. Kui varem koostati rahvusraamatukogu jõulumüügile minnes nimekirju, siis nüüd külastatakse seda rohkem asjatundliku nõuande lootuses. Eks ka ilmuvate raamatute kajastamine meedias on paranenud. Kanaleid, mille vahendusel raamatutest rääkida, on rohkem. Vahepeal, 90-ndatel, oli asi ikka väga kurb.”

Õnn ja ebaõnn ei hüüa tulles

Varraku seni kõige tulusam projekt võlgneb tänu õnnelikule juhusele, kui “kohtusid” kümneaastane võlurpoiss Harry Potter ja kirjastaja Krista Kaer. See juhtus aastal 2000, kui J.K. Rowlingu raamatute maania polnud mujal maailmas veel pihta hakanud. Sama aasta sügisel ilmus ka Andrus Kivirähki “Rehepapp”. Kummalgi juhul ei osanud kirjastus raamatute menu ette ennustada.

“Nüüd läheb juba kuues aasta, mil “Rehepappi” ostetakse,” ütleb Kaer. “Meil on vahetevahel tunne, et kaua võib – igas peres peaks neid juba mitu tükki olema. Mingis mõttes on sama fenomen Aleksei Turovski raamat “Loomult loom”. Või ka Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”.”

Tarberaamatutest oli omal ajal täppipanekuks Terence Conrani “Kodukujunduse põhitõed”. Ja “Feng Shui kodukujundus”, mille 3000 eksemplari müüdi läbi kolme nädalaga.

Kuid ennustada ei saa ka läbikukkumisi. Suurimaks prohmakaks peab Maret Maide BBC raamatuid. See olid kirjastusele karm kogemus ka rahalises mõttes, sest tegu oli koostööprojektiga. “Õnneks oli Varrak selleks ajaks piisavalt jõukal järjel, et see hoop üle elada,” ütlevad Maided tagantjärele. “Mujal maailmas müüdi neid teoseid miljoneid, kuid eesti ostja ei läinud sellega kaasa. Tegu oli ju lihtsalt silmaringi avardavate teaberaamatutega, kust ei saanud retsepte ega muud praktilist teavet. Võib-olla oli prohmakas seda suurem, et võtsime neid avaldada mitu tükki järjest, olime ise asjast suures vaimustuses ja ehk liiga sinisilmsed. Eks see olegi üks suur lõks. Kirjastaja ei tohi anda välja asju, mis ainult talle meeldivad. Eriti teatmekirjanduse puhul tuleb mõelda ka ostjale.”

“Kirjastaja jaoks on tähtis leida tasakaal laiatarbekirjanduse ja väärtteoste vahel. 200 raamatuga aastas on Varrak võitnud õiguse teha vigu ja anda välja võimalikult häid asju, mis peaksid olema eesti keeles, kuid mis ei kata isegi väljaandmiskulusid. Ise peab tunnetama piiri, millest ei tohi üle astuda,” leiab Priit Maide.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare