ILONA MARTSON: Loomingu Raamatukogu 50 aastat

 (1)

Arkaadia alustab uut sarja – Eesti arvukate kirjastuste tutvustamist. Esimeseks kirjastuseks sai valitud SA Kultuurileht tiiva all olev Loomingu Raamatukogu.

Tänavu oma 50. tegevusaastat tähistav Loomingu Raamatukogu on eesti kultuuripildis omalaadne fenomen. Nagu oleks omaette kirjastus – ja nagu ei oleks ka. Tegelikult annab Loomingu Raamatukogu välja Sihtasutus Kultuurileht. Kuid kes seda teab? Aga Loomingu Raamatukogu teavad kõik.

Või siis välimus. Pealtnäha oleks nagu tegu ajakirjalaadse pehmekaanelise perioodikaväljaandega, mida saab osta pea igast ajaleheputkast, stiilis: kirjandus massidesse. Kuid samuti ainult pealtnäha. Sest tegelikult on lood täpselt vastupidi – läbi aja on Loomingu Raamatukogu olnud kultuuritahtelise lugeja suunanäitaja, eestlaste harija ja silmapiiri avardaja. Selles sarjas on paarikopikase hinnaga ilmunud nii mõnigi maailmakirjanduse tähtteos, mille kordustrükki hiljem, uues Eestis, ka mitmesaja krooniga edukalt müüdud. (Ja raha pole selle pealt teeninud teps mitte riigi toetatud Loomingu Raamatukogu. Kuid see selleks.)

Praegu on sarja missioon teadlik alternatiivi pakkumine tõlkekirjanduse turul domineerivale angloameerika liinile. Möödunud aastal ilmus Loomingu Raamatukogus tõlkeid kümnest keelest (kreeka, saksa , vene, taani, itaalia, inglise, islandi, prantsuse, hispaania ja poola), paar eesti autorit peale selle.

Pika eluea jooksul on Loomingu Raamatukogu arengus olnud väga erinevaid perioode. Erinevad olid ka aeg ja olud – alates Hruštšovi sulast läbi Brežnevi-aegse seisaku laulvasse revolutsiooni ja sealt edasi, üliliberaalsete hundiseadustega turuühiskonda.

Kuldaeg

Kuldaeg oli kahtlemata algus. Samal perioodil hakkasid ilmuma paljud kultuuri-ajakirjad – Keel ja Kirjandus, Eesti Loodus, Kultuur ja Elu, Noorus jt. Oli haruldane hetk, mil autoriõigustest vaadati mööda, samas kui tsensuur ohjad lõdvaks lasi. Pealegi lisas toonastele toimetajale – peatoimetajale Otto Sammale ning toimetajatele Lembe ja Edvin Hiedelile – kindlasti tuult tiibadesse asjaolu, et kaasaegse maailmakirjanduse eestindamine oli sõja-aastatest alates kiratsenud ja selja taha jäi tükk tühja maad. Oma panuse andis ka seik, et Loomingu Raamatukogu plaane ei tulnud Moskvaga kooskõlastada. See nõudmine tuli hiljem.

Kui esimene number jaanuaris 1957 ilmus (Pentti Haanpää “Elu suurelt maanteelt”, tõlkija Boris Kabur), ei olnud veel tegu iseseisva ajakirjaga. Moskva silmis oli see vaid Loomingu lisaväljaanne, mis mõeldud tõlkevõimaluste avardamiseks. Nagu mainib Lembe Hiedel oma põnevas mälestusartiklis “Loomingu Raamatukogu alaeast” (soovitan lugeda – ilmus 1995. aastal läbi mitme ajakirja Vikerkaar numbri), andis segane alluvussuhe Loominguga tegutsemiseks vabad käed. Toimetajaid nõustas küll formaalselt kolleegium, kuid kolleegiumi enese tööd kontrollis vaid korra aastas kirjanike liidu juhatus. Ja nii kasvas õige pea tagasihoidlikust lisaväljaandest omaette ajakiri, mille uustrükkidest kujunes sündmus, olgu tegemist kas Enn Vetemaa romaaniga “Monument” või Alliksaare luulekoguga “Olematus võiks ju ka olemata olla”, Bulgakovi novellikoguga “Saatuslikud munad”, MroĻeki näidendiga “Tango”, Kafka romaaniga “Protsess” või Paul- Eerik Rummo luulekoguga “Lumevalgus… lumepimedus” (seda nimekirja saab jätkata lõputult).

Rauaajast hõbedaaega

Loomingu Raamatukogu praeguse toimetaja Anu Saluääre sõnul, kes on sarjaga seotud 1976. aastast alates, saabusid keerulisemad ajad 1973. aasta paiku. Peatoimetaja Otto Samma saadeti pensionile, tema asemele tuli Jüri Ojamaa. Lahkuma sunniti ka Hiedelid. Nõukogude Liit ühines autoriõiguste konventsiooniga.

Ametivõimud võtsid Loomingu Raamatukogu tegijad karmimate pihtide vahele. “Tookord kehtis nõue, et Lääne-Euroopa autoreid tõlgitaks sama palju kui “vennasrahvaste” kirjandust,” meenutab Saluäär. “Ehkki ausalt öelda ei mäleta ma ka kõige hullemast ajast, et oleksime otseselt jama avaldanud. Selle asemel mäletan aga näiteks suurepäraseid gruusia ja aseri autoreid, keda tõlgiti originaalist. Praegu poleks selline asi võimalik – tõlkijaid lihtsalt pole.”

Loe veel

1983. aasta suvel vabastati ootamatult ametist peatoimetaja Ojamaa, põhjuseks Peet Vallaku novellikogu “Hingetaud”, mille kommentaarides mainitakse Eesti Vabariigi aastapäeva ja novellis “Tribunaal” on kujutatud kommunisti paha tegelasena. Loomingu Raamatukogu viimane peatoimetaja Agu Sisask lahkus ametist 1994. aastal.

Rahvuslik ärkamisaeg oli hõbedaaeg. “Meie jaoks algas perestroika 1987. aasta paiku, kui võisime avaldada näiteks Henno Rajandi ammutõlgitud John Miltoni “Areopagitica”. Omal ajal keelati see ära, kuna seal oli juttu tsensuurist Inglismaal 17. sajandil. Asusime avaldama ka väliseestlasi, Karl Ristikivi, Ain Kalmust, Bernard Kangrot, Käbi Lareteid. Laari-Vahtre-Valgu “Kodu lugu” trükiti 1989. aastal 30 000 eksemplari. Ja kõik müüdi läbi ka! Nagu ka kolleegidel Loomingus, oli meil selline tunne, et kui Moskva kaane peale paneb, siis vähemalt need teosed on eesti keeles olemas!” räägib Saluäär.

Uusim aeg

“Kui tuli Eesti raha, algas uus elu,” meenutab Anu Saluäär. “Tiraažid langesid alguses 4000 eksemplarile, siis juba 2000-le. Kõige õnnetum aasta oli 1993: siis tõesti ei teadnud, kas veame välja või ei vea. Ometi olime nii uhked 1993. aastakäigu sisu üle! Õnneks võttis asi pöörde paremuse suunas. Alates 1996. aastast kujundab sarja jälle Jüri Kaarma. Viimastel aastatel on tellijate arv tõusnud – tasakesi, aga kindlalt. Meie ni‰iks on väärtkirjandus, mis turule ei mahu. Suurte moodsate kirjastustega me muidugi rinda pista ei suuda. Selle asemel tegeleme hariduslünkade täiendamisega. Vahel õnnestub just meil tähistada mõne tähtsa klassiku juubelit – mullu näiteks H. C. Anderseni ja Adalbert Stifteri omi – tema teose väljaandmisega.”

Mille alusel Loomingu Raamatukogu oma valiku teeb? “Eeskätt kolleegiumi soovitusi järgides,” kinnitab Saluäär. Palgal on kaks toimetajat, tema ja Terje Kuusik. Nõuandjaid, kes valikut teha aitavad, on aga rohkem, eeskätt muidugi Loomingu Raamatukogu kolleegium. Hetkel kuuluvad sellesse Toomas Haug, Tiit Hennoste, Hasso Krull, Toomas Liiv, Mati Sirkel, Mihkel Mutt, Enn Soosaar, Jüri Talvet, Marek Tamm, Vaapo Vaher ja Hannes Varblane. Igal kolleegiumi liikmel on oma valdkond ja keeleala, kus ta oma kompetentsi piires nõu annab. Veel on Ain Kaalep ja Kalle Kasemaa, kahjuks ei ole enam Mati Unti ja Haljand Udamit. Nende meeste arvamustega on toimetajad alati arvestanud.

“Loomulikult tahaks meiegi välja anda 20 pärlit aastas, aga raske on neid pärleid leida,” ütleb Saluäär. “Ja mõnikord on pärlile raske tõlkijat leida. Lembe Hiedelil oli omal ajal teistmoodi: ta võitles küll tsensuuriga, kuid ei võidelnud turuühiskonna reeglitega.”

Juubeliaasta uudised

Loomingu Raamatukogu juubeliaasta algab traditsiooniliselt eesti autori teosega. Selleks on tänavu Mati Undi näidend “Vend Antigone, ema Oidipus”. Järgnevad Antti Tuuri kirjutamistehnika-raamat “Kuidas ma kirjutan romaani”, Hasso Krulli essee võrdlevast rahvaluulest “Loomise mõnu ja kiri”, raskekahurvägi prantslanna Marguerite Yourcenari ja sakslase Thomas Manni novellide näol (viimased kõlavad kaasa mõne aja eest ilmunud Katia Manni mälestustele), siis varalahkunud eesti päritolu rootsi kirjaniku Mare Kandre esimene eestindus, valik Juri Lotmani kirju Mihhail Lotmani ja Marek Tamme koostamisel ja võib-olla koguni tänavu Finlandia preemia saanud soomerootslase Bo Carpelani värske romaan. Autoreid on muidugi veel, aga kuna kõik plaanid pole veel paigas, siis toimetaja ennatlikke lubadusi jagada ei taha. Väike üllatusmoment tellijatele-lugejatele on olnud Loomingu Raamatukogu traditsioon. Üks on aga kindel: aastal 2006 lõpeb Loomingu Raamatukogu aastakäik viie aastakümne täieliku biblio-graafiaga. Ja viimane tõotab päris kopsakas tulla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare