Ilona Martson: teen Tähekest mõtlevale lapsele
•• Kas 50 aasta jooksul pole ükski Tähekese number vahele jäänud?
Ei ole tõesti.
•• Pärast Eesti taasiseseisvumist oli kindlasti juttu ka ajakirja sulgemisest?
Jah, muidugi. See oli väga suur probleem 1990-ndatel. Sellest võiksid küll paremini rääkida tollased tegijad Jaan Rannap ja Helju Sild. Mis Tähekese alles jättis, oli ikkagi tegijate visadus pluss see, et Täheke jäi riigi kätesse. Need väljaanded, mis erastati – Noorus, Pioneer, Säde ehk Meie Meel –, läksid varem või hiljem kinni. Tähekesel on olnud kogu aeg riigi dotatsioon, tõsi, see on olnud vahel väga väikene. Tähekese püsimine on täiesti fenomenaalne. Eestis, Balti- ega Põhjamaades pole teist nii pika traditsiooniga mudilaste ajakirja. Ainukesed näited on poolakate Miš aastast 1954 ja venelaste Murzilka aastast 1924.
•• Miks Tähekest ei erastatud?
Tollane peatoimetaja sai aru, et riigi tugi on kindlam, ja eks ta tahtis, et toimetuse töökohad säiliksid. Oli eri versioone – näiteks teha ühendtoimetus Hea Lapsega –, eri projekte on aja jooksul ministeeriumi ametnike peades liikunud. Aga nii ta jäi.
Praegu oleme Kultuurilehe all koos teiste eesti kultuurile oluliste väljaannetega. Riik subsideerib meid selle katusorganisatsiooni alt. Meie tiraaž on Kultuurilehe väljaannetest kõige suurem – 6600. Majanduskriis pole meid väga mõjutanud. Küllap on see ikka nii, et need, kes soovivad kasvatada oma lapsest või õpilasest lugejat, on ikka Tähekesele truuks jäänud. Ta pole ka kallis osta: aastatellimus on sama kallis kui lasteraamat.
Tellivad muidugi paljud koolid: ärksamad õpetajad kasutavad Tähekest õppetöös. Seetõttu olen toimetajana üritanud pakkuda sedasorti materjali, mis oleks õppetöös oluline. Ja see on läbi ajaloo tegelikult nii olnud.
Kui Täheke ilmuma hakkas, oli tiraaž 40 000 ja 1970-ndate lõpus oli see tõusnud juba 60 000 peale – sisuliselt kõik eesti lapsed lugesid Tähekest. Praegused lapsed vaatavad muidugi ka telekat ja on arvuti taga, see-tõttu on reaalset lugejat vähem. Aga kuna lastele suunatud väljaandeid on sedavõrd vähe, siis info Tähekesest ikka levib. Seda on märgata kõikvõimalikest võistlustest.
•• Saate lastelt palju tagasisidet?
Lastega on see lugu, et nad ütlevad alati hästi. See rõõmustab mind lasteajakirjanduse puhul eriti. Täiskasvanud lugeja haarab kivi, kui tal on midagi halvasti öelda, ja laps haarab pastaka, kui talle midagi väga meeldib. Delfis meie koduleheküljel on kommentaari tooni järgi kohe aru saada, kus on kirjutanud laps või kus täiskasvanu. Laps ei tule rusikaga vehkima.
•• Milline laps on Tähekese juurde jäänud ajal, kui kergesti seeditav massikultuur igalt poolt peale tungib?
Täheke on mõtlevale lapsele, kes tunneb huvi raamatute vastu, ja sellisele lapsevanemale, kes tahab lapsele ette lugeda. Täheke ei ole meelelahutuslik, vaid targale ja arenenud lapsele. See pole ajakiri, mille saaks koolivahetunnis kolme sekundiga läbi lugeda. Lasteajakirja vorme on tegelikult mitmeid, eks ma valin sellise, mida on endal ka huvitav teha.
•• Täheke sai nime punase oktoobrilapse rinnamärgi järgi. Mida see nimi nüüd tähendab?
Eks see nimi oli algusest peale multifunktsionaalne. Alguses ei pandud ka nime ainult oktoobrilapse märgi järgi, kuigi see märk oli A ja O. Tähekese esimene maskott oligi Muhu rahvariietes tüdruk, oktoobrilapse täheke rinnas.
Kadunud Lennart Meri hakkas kunagi Balti raamatumessil Tähekese stendi juures mu kallal norima, miks Täheke on ikka Täheke. Kas ma siis ei tea, millega see kõik seostub? Üritasin talle selgeks teha, et tänapäeva lapse peas ei ole see nii, on muud seosed. Ega ta lõpuni mu seletusega vist rahule ei jäänud. Aga lapsed on mulle pakkunud eri seletusi, miks Täheke on Täheke: aabitsatähed või taevatähed, sellepärast, et kirjutatakse kuulsustest või et Täheke oli esimese peatoimetaja nimi.
•• On teil midagi klubilaadset ka?
Klubi meil ei ole, sest ma teen Tähekest üksi ja klubi nõuaks ajakirja tegijana ikka rohkem inimesi. Võimaluse korral käin lugejatega kohtumas. Omamoodi klubi moodustavad küll Tähekese võistlustest osavõtjad.
Mingit suurt identiteeditajumist pole. Kas seda üldse kunagi eriti on olnud? Pigem hiljem on ühised mälestused: kel lähevad silmad põlema 1990. aastate peale, kellel 1970-ndate peale.
On huvitav, et esimese asjana hakkab mälus tööle visuaalne pilt: Tähekese illustratsioonid – jutte ei mäletatagi nii täpselt. Minul käivitub ka kohe viie-kuue-aastase nägemismälu: näe, selle pioneeri pildi lõikasin ma välja ja siia joonistasin vuntsid juurde! See on hästi huvitav.
Paljud meenutavad, et nemad on ise autorid olnud. Sealhulgas on olnud hästi erinevaid inimesi: alates Krjukovist ja Kibuspuust Signe Kivini. Meelis Milder kirjutas pikki lugusid suusatamisest, muidugi Rein ja Piret Raud, Kärt Tomingas. Sven Mikseri lugu Leninist on tõeline hitt.
•• Lastekirjanike kõrval näitavad ennast Tähekeses ka paljud kunstnikud. Kui oluline see teile kui tegijatele on?
Kui ma tulin, siis Priit Rea ütles: avaldame ainult kunstnikke, kel on kunstiakadeemia haridus. Aga mina arvasin, et nt Kristiina Kassi või Ilmar Trulli pildid kuuluvad lihtsalt orgaaniliselt selle teksti juurde ja neid võiks ikka ka kasutada.
Alati on Tähekesel olnud funktsioon olla tutvustaja nii lastekirjanduse kui ka -illustratsiooni vallas. Oleme saanud anda kunstnikule võimaluse eksperimenteerida. Tähekesest on ka kunstnikuna alustatud. Tänu Urmas Viigile käib meil praegu kunstiakadeemiaga projekt, kus tudengid illustreerivad etteantud teksti ja parimad avaldame Tähekeses. Hästi tore on ju alati avastada uusi käekirju: vanemates Tähekestes joonistas sageli väga kindel seltskond. Heldur Laretei oli rohkem kui kümme aastat. Või Edgar Valter, Asta Vender, Silvi Väljal. Aga mulle meeldib proovida kedagi uut. Eks kirjandusega ole samamoodi.
•• Kuidas hoiate kunstilist taset? Praegu arvavad ju kõik, et võiksid lastele kirjutada.
Eks avaldame neid, kes on head. Praegu arvad kõik, et nad võivad üldse kirjanikud olla, see pole nii ainult lastekirjanduses. Aga no las nad arvavad, see on aja märk. Pigem on probleem lugejas, mitte inimese soovis olla kirjanik – kõigele, mida produtseeritakse, ei ole lugejaid.
Millest ma puudust tunnen? Kui vanal ajal ilmus Tähekeses rahvaste sõpruse eesmärgil palju välismaa autoreid, siis nüüd on seda vähem. Ja see on seotud rahaliste võimalustega.
•• Paar korda on Täheke skandaalse sisu tõttu ajakirjanduse huviorbiiti tõusnud.
Lugu „Kaka ja kevad” oli skandaal siis, kui ma alustasin. Seda nagu oskas oodata, aga mõnda lugeja reaktsiooni küll pole osanud. Näiteks Aapo Ilvese luuletus: emmelt et ei saanud kommi / panin Stockmanisse pommi. Selle peale kirjutas Õhtuleht, et Täheke avaldab pommitegemise õpetust. Kulus ikka tükk aega selgitamist, et nii see pole.
Laste hulgas on väga populaarne jubejuttude võistlus. Ja kui mõne lapse jubejutt on väga karm, siis see tekitab mõnes uusmoralistis protestimeelt.
Kui arvata, et lastekirjandus ongi ainult „Siili ja jänese võidujooks”, siis ei saagi eeldada, et väike inimene üldse kuidagi lugejaks saab, sest see kõik pole talle lihtsalt huvitav!
•• Mida Tähekesele sünnipäevaks soovida?
Täheke on alati noor, ta ilmub ju iga kuu uuena. Eks ikka pikka iga ja palju lugejaid! Alati kui kuulen, et mõnel tuttaval on sündinud laps, siis mõtlen: ohhoo! uus lugeja tuli!
Täheke 50!
Juubilar
Alati noor vana Täheke
•• Esimene Täheke ilmus jaanuaris 1960 ELKNÜ keskkomitee ja ENSV pioneeriorganisatsiooni nõukogu häälekandjana.
•• Esimene peatoimetaja oli Holger Pukk, kunstiline toimetaja Ene Pikk.
•• Esimese esikülje autor oli Asta Vender.
•• Aastani 1977 tegi Tähekest ja Pioneeri sama toimetus.
•• Tähekeses on näinud ilmavalgust Pille-Riin, Sipsik, Topi, Klaabu, onu Ööbik, Londiste, Kunksmoor, Naksitrallid jpt tegelased.
•• Alustas tiraažiga 40 000.
•• Praegu on ajakirja peatoimetaja Ilona Martson ja kunstiline toimetaja Priit Rea.
Kommentaare
Piret Raud
lastekirjanik
Esimese klassi tirtsuna Tähekesest teiste laste jutte ja värsse lugedes tekkis ka minul soov ajakirjale kaastööd teha. Nägin hulk aega vaeva ja kirjutasin oma esimese luuletuse pealkirjaga „Käbi”. Näitasin seda emale ja rääkisin talle plaanist luuletus Tähekesse saata. Paraku ei jaganud ema mu vaimustust ja ehkki ta seda otsesõnu ei öelnud, sain ma aru, et tema meelest oli tegu nigela luuletusega, mis Tähekese tasemeni ei küündinud. Olin mitu päeva ema peale pahane ja kirjutasin siis uue luuletuse. Uus luuletus pealkirjaga „Sügis” meeldis emale rohkem ja ma saatsin selle ajakirja toimetusse. „Sügis” meeldis kõigile ja see sai samal ajal välja kuulutatud luulevõistluselt auhinna.
Imelikul kombel ei mäleta ma enam auhinnatud luuletust, küll aga võin une pealt ette kanda oma esimese kirjandusliku põrumise:
Käbi kukkus alla pots.
Märjaks sai ta ninaots.
Tema juurde tuli nukk.
Käbi oli vait kui sukk.
Käbi ninalt märgust tilkus,
aga eemal latern vilkus.
Jaanus Vaiksoo
lastekirjanik
50-aastane Täheke on tõeline klassika nagu Tallinna kilud või lüpsisoe piim maal vanaema juures. Praegustele vanematele meenuvad Tähekesega helged lapsepõlvemälestused ja see mõnus nostalgia kandub meie kaudu edasi ka uutele väikestele lugejatele.
Samal ajal on ajakiri ajaga kaasa sammunud ja tajub suurepäraselt praegust lugejat.
Ütleksin kõigile ökolainest vaimustunud trendiinimestele, kes juhtumisi on Tähekese vahepeal unustanud, et tegemist on väga hea ja kõige puhtama omamaise kraamiga: jutud, luuletused ja pildid on meie parimate kirjanike ja kunstnike tehtud. Tähenduslik on seegi, et ajakirja toimetus asub eesti keele instituudi esimesel korrusel. Tee ilusa emakeele juurde saabki alguse ju lapsepõlves loetud lugudest.
Tähekese rohtaia eest on viimasel ajal kõige rohkem hoolt kandnud kaks kriitilise pilguga aednikku: Jaan Rannap ja praegu Ilona Martson, rõõmsat värvikirevust lisab peenardele kunstnik Priit Rea. Jõudu ja tervist neile kõigile!
