ILONA MARTSON: Väike kirjastus, sada raamatut
Kirjastuse Tänapäev juht Tiina Tammer on mulle mitu korda korranud lauset, mida ta möödunud suvel Tallinna kõigilt kuulutustulpadelt luges: “Mitte suuremad ei söö väiksemaid, vaid kiiremad söövad aeglasemaid.” Endise ajakirjanikuna mõistab Tiina päris hästi, mida tähendab kiirus.
Tema juhitav kirjastus Tänapäev tegutseb vaid 1999. aastast ja selles töötab täiskohaga ainult kuus inimest. Kuid kiire tegutsemise tulemusel on kirjastamismaht kasvanud saja raamatuni aastas.
Tänapäev sündis 1. septembril 1999. aastal. Kirjastus ise registreeriti küll juba sama aasta jaanuaris, kuid seda olude sunnil. Nimelt lõpetas raamatukirjastamise BNS, kust jäi üle projektijuht Tiina Tammer ja terve hulk raamatuprojekte, sealhulgas ka raamat “Meie Lennart” (mida tänaseks on müüdud 12 000 eksemplari). Mõni aeg hiljem kohtus vahepeal üksi tegutsenud Tiina Tammer mõnede eesti ärimeestega, kelle raha abil sai üheinimese-projektist juba suurem ettevõtmine.
Muide, nimi Tänapäev pärineb omal ajal õpetaja Juhan Peegli poolt ajakirjanik Enno Tammerile kingitud eesti ajakirjanduse ajaloo raamatust – oli kord eelmises Eesti Vabariigis selline trükis. Alguses oli kirjastuses suisa neli töökohta. Tuumik – Tiina Tammer, Mihkel Mõisnik ja Tauno Vahter – on koos töötanud algusest peale.
Suund Eestile
“Meie visiitkaardiks oli esialgu suur ja kapitaalne “Eesti rahva elulood” – üks tõsine töömahukas ettevõtmine koostöös Eesti Kirjandusmuuseumiga,” ütleb Tammer. “See ilmus päris alguses, 2000. aasta veebruaris, ning pärast seda oli meil hoopis lihtsam läbi rääkida nii autorite kui ka tõlkijatega. Seda võib pidada läbilöögi alguseks: olime väga uhked, et meile selle raamatu tegemine usaldati. Kõrgele hinnale vaatamata osteti seda teost samuti väga palju.”
Tiina Tammeri asetäitja Tauno Vahter kinnitab, et alguses püüti üldse rohkem välja anda eesti autorite
raamatuid: selle tarbeks oli ka oma sari. Nüüd on proportsioon muutunud, eesti autorid moodustavad kirjastuse kogutoodangust neljandiku. “Annaksime rohkem, aga neid eesti autorite raamatuid, mida tõesti ka loetaks ja ostetaks, väga palju ei ole. Häid käsikirju napib alati. Eesti on väike maa ja häid autoreid vähe,” kahetseb Vahter.
Eesti autorite väljaandjana on kirjastuse rõhuasetus aja jooksul nihkunud noorsoo- ja lastekirjanduse suunas. Avastati, et kui korraldada algupärase noorsooromaani või lasteraamatu võistlus, saab aasta jagu avaldamiskõlblikke käsikirju. Ja neid loetakse – vastupidiselt “suurele” kirjandusele – päris heal meelel.
Tänaseks on Tänapäev koostöös Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusega läbi viinud juba kolm noorteromaanide ja kaks lastejuttude võistlust. Lastejuttude võistluse baasil loodud sarjal “Minu esimene raamat” läheb viimasel ajal väga edukalt. Ootamatult edukalt.
Toimetaja Mihkel Mõisnik: “Esimese noorsoojutu võistluse laureaadil Aidi Vallikul ja tema raamatul “Kuidas elad, Ann?” läks 2001. aastal kohe väga hästi – paremini kui paljudel teistel eesti kirjanikel. Tookord oli kahtlejaid, kas noorsooromaane üldse tasubki välja anda. Tükk aega ei olnud selliseid asju kirjutatud.”
Tänaseks on “Anni” tõlgitud läti, leedu ja soome keelde. Eriti hästi on läinud raamatul Lätis – ilumimisaastal sai sellest kohe läti tüdrukute lemmikraamat. Ilmselt kummitas Lätiski sama probleem mis Eestis – kaasaegseid noorteromaane ei olnud tükk aega kirjutatud. Järgmise romaanivõistluse üks võidutöö, Kunda kooliõpetaja Katrin Reimuse “Haldjatants” pälvis hoobilt ka kulka kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse aastaauhinna. Äsja lõppenud kolmandalt romaanivõistluselt pole küll veel ühtegi raamatut ilmunud, kuid saak on päris priske – kuus käsikirja noortelt autoritelt.
Guinness ja Punane Raamat
Teiseks oluliseks teetähiseks peab Tiina Tammer “Guinnessi maailmarekordite” avaldamisõiguste saamist 2002. aastal. “See andis rahvusvahelist kaalu – on suur asi, et selline väljaandja usaldab meid. Olin messidel selle kirjastuse boksi ikka eemalt vaadanud ja mõelnud, kas keegi julgeb sinna sisse minna. Kuni Tauno ütles: ma käin korra ära! Ja käis. Esimesel aastal olime selle väljaandmisega ikka väga õhinas. Võtsime kõvasti laenu, et seda teha.”
Kirjastajate sõnul on “Guinnessi maailmarekordid” omalaadne fenomen – kuigi raamatute sisu ei kordu, ostavad vähesed kollektsionäärid igal aastal uue teose. Eeskätt kingitakse seda raamatut jõulukingiks teadmishimulisele lapsele, kes on jõudnud teatud ikka. Ja neid lapsi näib jaguvat – kõik eestikeelsed “Guinnessid” on seni edukalt ära ostetud.
“Seni on igal aastal tulnud proovida mõnd uut ja võõrast asja,” ütleb Vahter. “Mõni asi õigustab end, mõni mitte. Seda, mis ei õigusta, me enam ei saa eriti teha. Näiteks ei saa me välja anda: a) populaarteadust, b) ulmekaid. Eestis on neil liiga väike lugejaskond – fännid on küll häälekad, kuid huvilisi on tegelikult ainult paarsada.”
Üks projekte, mis ennast esiaegadel ei õigustanud, oli tõlkekirjanduse klassikasari “Punane raamat”. Esialgu oli sarja kujundus tagasihoidlikum ning selles ilmunud autorid küll väga soliidsed, kuid siinmail tundmatud. Siis tehti aga radikaalne pööre – Kristjan Mändmaalt telliti uus, “punasem” kujundus ning sarja hakati võtma ka tuntud raamatute kordustrükke, selliseid nagu Hesse “Stepihunt” või Orwelli “1984”. Ja kui lugejate usaldus sarja vastu kasvas, sai tuntud autorite vahele lisada ka vähem tuntud, aga samuti häid nimesid.
Lisaks väljatöötatud sarjade olemasolule peab Tänapäev väga oluliseks ka raamatu kujundust. “Sarnaselt firmaga, kes kasutab enda reklaamiks erinevaid reklaamiagentuure, kasutame meiegi raamatukujundusel eri kunstnikke. See võimaldab katsetada erinevaid paremaid tegijaid. Kui igal sarjal on oma kujundaja, ei lähe asi üheplaaniliseks,” ütleb Vahter.
Ettevaatlikkuse printsiip
“Minu häda on eeskätt see, et teen liiga väikese tiraai – lähtun ettevaatlikkuse printsiibist: et kui otsa saab, teeme juurde. Viimasel ajal on aga nii mõnigi asi liiga ruttu otsa saanud. No kes oleks võinud arvata, et Käbi Laretei “Otsekui tõlkes” tuleb teha korraga kolm kordustrükki – tuhat, tuhat ja tuhat? Aga kui oleksin kohe pakkunud teha kolm tuhat raamatut, oleks mind hulluks peetud. Sellist asja ei oska kunagi ette ennustada,” sõnab Tammer.
Aga muidugi ei kipu ka iga hea raamat minema kaubaks. Nii juhtus näiteks Tänapäeva välja antud huumoriraamatuga libariik Molvaaniast, mis osutus paraku eesti lugeja jaoks nähtavasti liiga heaks. “Meil käis just kirjastuses Mihhail Lotman. Nägi ühe laua peal Molvaania lippu ja küsis kohe ka raamatut näha. Tal läks kaks sekundit – ja suu venis kõrvuni. Aga kahjuks on selliseid inimesi, kel suu seda raamatut nähes kõrvuni venib, märksa vähem, kui neid teisi, kellel ei veni,” räägib Tammer.
“Meie arutame hästi palju, mida avaldada ja mida mitte. Istume kõik koos ühes toas ja seetõttu on see võimalik. Kui igaühel oleks oma kabinet, siis see vist asi nii hästi ei toimiks,” kinnitab Vahter.
Kolm kirjastajat kinnitavad, et see, kes neid ei tunne, võiks neid selle suhtluse põhjal väga kurjadeks inimesteks pidada. Mida nad tegelikult sugugi ei ole.
