Ilona viimane tulemine


MULLE EI MEELDINUD SU NIMI

Ilona Laaman

Huma, 1999

Ilona Laaman kuulub paremate eesti luuletajate hulka. Lahkunud 10-aastaselt, on ta säilitanud kodumaa ja emakeelega tugeva tundesideme, millest räägib kogu ta luule: napp, täpne, järeletegematu.

Eestis on Ilona luulet tutvustatud alates 1989. aastast, esialgu ajakirjanduses. 1994. a. avaldas "Eesti Raamat" Ilona Laamani luulevaliku "Mõttekriips", 1997 ilmus ""Loomingu" Raamatukogus " autobiograafiline proosalt luulele põikav "Vesi ahjus ehk elu kommentaaridega". Hiljuti anti Tallinnas välja Laamani kuues luulekogu "Mulle ei meeldinud su nimi..."

Luuletajad kirjutavad enamasti omaenese lugu, lugejatele kajab vastu nende lugu. Vastses raamatus ei varja luuletaja oma lugu, proloog teatab: "Armusin 62-aastasena ja elasin armastatuga õnnelikult koos terve aasta. Siis ta äkitselt suri. Ja mina hakkasin taas luuletusi kirjutama. " Ilona Laamani luulet on seni nimetatud aforistlikuks, tihedaks, eksistentsialistlikuks, intensiivseks, irooniliseks, eneseirooniliseks jne. Ta on end luules kaitsenud ja ise rünnanud. Ta on tundnud kaasa ja peitnud oma hoolimise põiklevate küsimuste taha.

Selle kogu esimene luuletus on lühike: Sina imestasid./-- Me mesinädalad kestavad veel/ pärast poolt aastat.../miks mesi ? Miks nädalad? /mesimere lõpp on laulu algus/ Viimane rida viitab muidugi Ilmar Laabani eesti sürrealismi klassikasse kuuluvale kogule "Ankruketi lõpp on laulu algus" Ilona Laamanit pole just sürrealistiks peetud, ent keele ja tavamõistete dekonstrueerimine on talle alati rõõmu teinud. Nähes otsekui laps ootamatuid seoseid, paneb ta kokku erinevate tasandite keelt ja tähendusi, saavutades ootamatuseefekti.

"Kuidas sa siis järsku niimoodi--/ võtsid kätte ja surid ära? Sa soovisid mulle ju ainult head", küsib ta. Karl Ristikivi on Laamani teist luulekogu (1974) tutvustades nentinud, et Laamani luule stiil ja eriti sõnavalik on on väga proosalähedased ja luuleks teeb igapäevased sõnad nende varju peidetud tunne, mis mõjub seda tugevamini, mida enam teda võib aimata.

Armastatu surma järel on vanasti leina suurust näidanud itkemise pikkus, teatud sümbolite, leina keele kasutamine. Laaman nendib: "Ise keetsin supi/ söön seda nüüd (Luuletus "Mis mind Stockholmis ootas", muide, pealkirjad Laamani luules ei ole lihtsalt pealkirjad, vaid enamasti terviku semantiliselt hädavajalikud komponendid). Palju rohkem leinavaist poosidest ütleb aga ta küsimus: "Kas tõesti on olemas elu pärast surma ? /minu elu / pärast sinu surma?" ( luuletus "Loll pea").

Sina kaotamise ja mina edasikestmise paratamatusest rääkimisse tulevad kaasa Laamani luule seniseid motiivid. "Ilmsüütu" on loodusluuletus, aga loodu ei tea veel, et kirves on juba tõstetud "Kevadel puu kasvatab lehti --/ paha aimamata / lapse pilk püüab täiskasvanu oma --/ paha aimamata / meri suudleb rannale head ööd--/ paha aimamata / timukas tõstab juba kirve--/ paha aimamata "

Laamani luules on ikka olnud leppimatut hoiakut, ta tundlik rahvustunne on tembitud nii iroonia kui eneseirooniaga ja nüüdki on isiklik ja üldine ootamatult kokkuköidetud. "mõni piir /on fiktiivne, suvaline / nt Eesti-ja Venevaheline /kelle suva? Kelle fiktsioon? Mittefiktiivselt ületasid sa piiri/elu ja surma vahel"/ Õhukese kogu viimased luuletused räägivad hämarusest ja pimedusest. Nende lakoonilisuses on midagi juhanliivikku, midagi, mis meenutab Liivi alistuvat pihtimust "Tule öö pimedus/ võta mind sülle." Ei ole mingeid viiteid, allusioone. On lihtsalt kaks suurt luuletajat, tundlikku, õrna ja leppimatut.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare