Ehkki keskpolügooni maa-ala Tõõrakõrves sai pärast suurt kära välja valitud ja polügooni ülemgi on möödunud suvest saadik palgal, ei tea siiski keegi öelda, millal polügoon valmis saab, sest kaitseministeerium pole tänavusse eelarvesse selleks kulutusi kavandatud.

Skandaalide hinnaga soetatud kallid relvad seisavad, ohvitserid käivad külakorda kohalikelt omavalitsustelt harjutusluba lunimas, sõdurid lähevad õppeplaani täitmata tagasi koju, aga ministeeriumis kehitavad kõik ametimehed õlgu – ei tea, pole meie asi, otseselt keegi ei vastuta.

Raha raiskamiseks on seda vähe nimetada, ehkki kasutult seisvate relvade väärtus väheneb iga päevaga niisamuti, nagu kaitseminister ja tema alluvad tegemata töö eest palka saavad. Kaitseministeeriumi hoolimatu suhtumine riigi kaitsevõimesse kohutab enam kui tuulde loobitud miljonid kroonid.

Pidupäeval räägib Öövel vajadusest teha kaitsevägi kohe NATO-kõlblikuks, äparduse korral süüdistab ta kaitseväe juhatajat, olgu selleks Aleksander Einseln või Johannes Kert, aga kui tööd kaaluma hakata, siis selgub, et kaitseministeeriumis muud peale kõnede kirjutamise ja pidamise ei tehtagi.

Pärast Kurkse katastroofi lahvatanud süüdistustelaviini selgus, et juba 1995. aasta kevadest ministritoolil istuv Öövel on jätnud peaaegu kõik valitsuse tööplaanis ette nähtud seaduseelnõud ette valmistamata. Korra lubas peaminister Mart Siimann hakata ministritelt karmilt tööplaani täitmist nõudma, korra vist nõudiski, kuid siis lõppes ramm.

Kaitseministri karuteenena on tema vastakad sõnad ja teod kallutanud avalikkuse pidama mistahes kaitsekulutusi mõttetuseks. Narr oleks ka Ööveli neljanda ametiaasta hakul loota, et äkki tuleb luuavarrest pauk. Tuleb veel aasta eimidagitegemist lihtsalt ära kannatada, sest valitsus on otsustanud jätkata vanaviisi.