Stressivaba inimene on parem töötaja, mis omakorda väljendub palgas ja suuremates võimalustes lubada endale meelepärast elustiili.

Niisiis, alustagem heast välimusest. Seal kus loodus on koonerdanud, tuleb appi ilukirurgia.

Kuigi sombused sügisilmad tekitavad kiusatuse kõik, mis peegli ees meele mõruks teeb, lohvaka kampsuni alla peita, on ilukirurgia võimalustest kõige õigem rääkida just nüüd. “Ilulõikused, eriti ulatuslikud, vajavad enamasti pikemat paranemisaega. Kui alles kevadel, rannahooajale mõeldes, paanika tekib, on selleks korraks juba natuke hilja,” kinnitab Esteetilise Kirurgia Erakliiniku Clinica juht, ilukirurg Peep Pree. Just näiteks liposuktsioonist ehk maakeeli rasvaimust rääkides, on lõikusjärgseid arme ja sinikaid hea selle sama suure kampsuni alla peita. “Opereeritud koht paistetab üles ja võib võtta umbes pool aastat, enne kui nahk silendub,” ei hakka Peep Pree asja ilustama. “Räägitagu mida tahes IQst, ilusal inimesel on palju lihtsam edu saavutada. Täna on ilus ikkagi hoolitsetud ja sportlik keha. Väike rasvavolt võib ehk olla isegi erutav, kuid rubenslikkus ei tule niipea moodi,” on Pree veendunud.

Võitlus hirmudega. “Kosmeetilise kirurgia idee küpseb inimeste peades tavaliselt kaua. Tegu pole ju lõhkeva pimesoolega. Aga kui inimesel on ikka mingi sundmõte, mis teda enda välimuse juures häirib, siis on kindlasti õige aeg arstiga konsulteerida. Hea on näha, kuidas patsient on pärast lõikust kui teine inimene – just tagasi saadud enesekindluse mõttes,” julgustab Pree.

Esimest sammu kardetakse tihti astuda ka seetõttu, et ilukirurgia ümber on hõljumas raha oreool. Tõepoolest, on lõikusi, mille hinnad ulatuvad kümnetesse tuhandetesse kroonidesse, kuid samas lihtsamad lõikused pole sugugi nii kallid. “Arvatakse, et juba arsti konsultatsioonile tulek maksab roppu raha. Nii see tegelikult ei ole,” rahustab Pree.

Esimesest konsultatsioonist lõikuseni on aga pikk maa. Patsiendile tuleb selgitada kõiki võimalikke tagajärgi, vältimaks hilisemat pettumust. Ja eelkõige peavad nii arst kui patsient olema kindlad, et näevad lõpptulemust vaimusilmas ühtmoodi. “Mina olen valmis end kasvõi küündimatuks tunnistama, aga kui patsiendi ootused lõikuse tulemuste suhtes on ebareaalsed, mida ma võin oma kogemustele tuginedes juba ette öelda, siis ma lõikama ei hakka,” on dr Pree kõigutamatu.

“Nii naljaks kui see ka pole, kõige rohkem kardetakse narkoosi,” lükkab Pree ümber arvamuse, et just valu on see, mida patsiendid kõige enam kardavad. Tänapäevaseid narkoosivõimalusi arvestades pole aga kartuseks mingit põhjust. Ka valu pole mõtet peljata, sest siin tulevad appi valuvaigistid. Pigem peaks patsient siiski olema hästi informeeritud lõikusjärgse paranemisprotsessiga seonduvates küsimustes. “See, kui kaks nädalat pärast lõikust on patsient rahul, ei tähenda minu jaoks midagi. Tegelikku tulemust on õige hinnata aasta hiljem.”

Rinnaproteesidest laserini. Eestis on ilukirurgia jäänud siiani enamasti naiste mängumaaks. Mehed on küll selle valdkonna võimalusi juba avastama hakanud, ent osakaal on siiski tagasihoidlik.

Ulatuslikumatest lõikustest on Eestis enimsoovitud just rinnalõikused – nii suurendamised kui ka vähendamised.

Ka näo kosmeetilisi lõikusi tehakse palju, sealhulgas ka ninalõikusi. “Inimene on ehk aastaid kannatanud oma ninatipu pärast, kuigi tegelikult ei pruugi asi olla üldse hull ja lõikuse tulemus jääb võõrale pilgule sootuks märkamatuks. Aga inimene muutub. Ta on elukvaliteeti häirivast sundmõttest lahti saanud. Ta särab. Parim tulemus ongi see, kus kõrvaltvaataja ei saa aru muud olulist muutust, kui, et inimene näeb värske ja puhanud välja.”

Viimastel aastatel on Eestisse jõudnud ja populaarsust võitmas, mujal maailmas juba mõnda aega kasutatud laserlihvimine. See ei muuda küll näoilmet, kuid annab särava ja värske efekti.

Sügisel tasuks mõelda ka kõikvõimalike healoomuliste nahakasvajate ja sünnimärkide eemaldamisele. “Aastakümneid oldi seisukohal, et neid on parem mitte näppida. Täna aga lausa soovitatakse need eemaldada piirkondadest, kus nad võivad näiteks raseerimisel vigastatud saada või hakkavad lihtsalt inetult segama,” julgustab Pree ka sellistel puhkudel arsti poole pöörduma.

Ilutegijat ei tasu häbeneda. Tegijal pidi ikka juhtuma, kuid arstiteaduse valdkonnas tahaks iga patsient siiski oma arstis kindel olla. “Alati tasub arstilt küsida tema töö näiteid. See ei tohiks arstile sugugi solvav olla. Ka mannapuder maitseb erinevatel perenaistel erinevalt, kuigi komponendid on samad. Ilukirurgi töö on omamoodi kunst. Ja igal kunstnikulgi on ju erinev käekiri,” põhjendab Pree.

Samuti tasuks olla ettevaatlik paljulubavate reklaamide suhtes. Näiteks reklaamib üks ilukliinik laseraparaati, mis teeb kümmet erinevat protseduuri. “Inimesena saan ma ju aru, et kallis aparaat peab ka Eesti tingimustes ennast tasa teenima. Aga mina küll ei taha uskuda, et üks masin täidab kümmet erinevat funktsiooni. Mul tekivad kahtlused,” ei anna Pree ühest vastust.

Nii patsientide kaitseks, kui ilukirurgia maine hoidmiseks on loodud ka Eesti Plastikakirurgia Assotsiatsioon. See toimib nagu sisekontroll.

Eestis juhtub enamasti, et kui mõni avalikkusele tuntud daam on justkui üleöö äkki rinnakaks muutunud, ei kiirusta ta kirurgi kiitma, vaid veeretab jutukest küpses eas ootamatult vallandunud puberteedist, mis rinnad paisuma pani.

Pree tunnistab, et tal ei oleks midagi selle vastu, kui mõni tema tuntud patsientidest avalikult räägiks kui rahule ta lõikusega jäi.

“Kuid tegelikult on mul hea meel ka selle üle, kui mu seni avalikust tähelepanust kõrvale hoidnud patsient on pärast lõikust nii enesekindlaks muutunud, et annab meeleldi intervjuusid ja poseerib fotograafidele. See on meeldiv tunne. Minu jaoks on see õnnestunud operatsioon.”