Imbi Paju ühendab ajaloos eestlased, venelased, soomlased ja juudid
„See on raamat, milles räägitakse ajaloo traagilistest lehekülgedest inimlikult arusaadavas keeles. Nüüd on olemas „Anne Franki päevik”, mis räägib Eesti ajaloosündmustest,” ütles noor aktivist Jevgeni Krištafovitš raamatuesitlusel.
Imbi Paju isik tõmbab ligi ärksa vaimuga vene noori. Pajuga käib tihedalt läbi Sergei Metlev, kes on saanud kuulsaks sellega, et on pidanud kaitsekõnesid eesti keelele Eesti noorte venelaste seas. Erilise tähelepanu tõmbas Metlev endale siis, kui julges astuda poleemikasse Venemaa Föderatsiooni Eesti-suursaadikuga. Keskkooliõpilane Sergei sai kaela tohutu pahameeletormi, et julges nii lugupeetud inimese vastu üldse suu lahti teha. „Venelaste ühiskond on ülesehituselt paljuski patriarhaalne, siin toimivad oma hierarhiad. Inimesi ei käsitleta võrdsetena,” ütleb vene noortega kontakti saavutanud Imbi Paju. „Vene noortel inimestel on konflikte isegi oma pere sees.”
Asi on tõsine, sest venekeelse Delfi poliitilistes kommentaarides saavad vene noorukid, kes saanud selgeks eesti keele ja kes ilmutavad soovi Eesti ühiskonnas midagi ära teha, hüüdnime Pavlik Morozov. Ehk siis – neid kutsutakse lapseohtu reeturiteks, kes tõusnud oma vanemate vastu.
Ka venekeelse „Tõrjutud mälestuste” ilmumise fakti taga on üks aktiivne Eesti venelane. Raamatu eessõnas tunnistab autor, et venekeelsete „Tõrjutud mälestuste” ilmumise taganttõukajaks oli Võrus elav vene juurtega poeet Igor Kotjuhh.
Imbi Paju on inimene, kes oskab koondada inimesed ühise eesmärgi taha. Neid inimesi ühendab maailmavaade ja missioon, neid eristab rahvus ja iga. Neid inimesi on palju. Kui otsida selle võrgu ühist nimetajat, sobiks siia väga hästi sealsamas venekeelse „Tõrjutud mälestuse” esitlusel osalenud soome poliitiku Heidi Hautala määratlus. „Imbi Paju on sillaehitaja. Ta ehitab Euroopa silda inimeste vahele,” ütles Hautala.
Hääl Euroopas
Hautala on praegu ametikohal, mis loob silla Imbi Paju tõstatatud minevikuteemade ja praegusaja päevapoliitika vahele. Nimelt on Hautala Euroopa Parlamendi inimõiguste komitee esimees. Ja et Hautala on pärit Soome roheliste ridadest, iseloomustab teda aktivistile omane tõhus toimimine. Tema innustusel on toimunud näiteks Euroopa Liidu esindajate tutvumiskäigud Venemaa vanglatesse, kus hoitakse teiste hulgas kinni poliitilistel põhjustel vangi mõistetud inimesi. Inimõiguste alal aktiivseks muutunud europarlament on parandanud oma mainet rahvusvaheliste inimõigusteorganisatsioonide silmis.
Europarlament on koht, kus toimub kõikvõimalikke üritusi, mille kaudu tahetakse ühte või teist teemat avalikkuses ja poliitikas esile tuua. Mullu 17. novembril näidati europarlamendis Imbi Paju viimast filmi „Soome lahe õed”. Põhiliselt eestlasi ja soomlasi puudutaval üritusel oli teistegi rahvaste esindajaid. „Mul oli väga hea meel, et sinna oli tulnud Anna Politkovskaja poeg Ilja. Meid tutvustati teineteisele,” ütles Imbi Paju.
Sellised europarlamendi üritused võivad olla erilisteks sündmusteks, mis purustavad mõttemalle. „Mul on väga hea meel, et sain selle linastumisega seoses teha koostööd Tunne Kelamiga, kes on ju hoopis teises europarlamendi fraktsioonis,” ütles Heidi Hautala.
Tõepoolest, koostöö käis inimeste vahel, kes on europarlamendis justkui polaarselt erinevad. Hautala on ju roheliste fraktsioonis, kus on vasakpoolsemad ja avatud inimesed, Tunne Kelam kuulub hoopis konservatiivide hulka, kus inimesed on enam alalhoidlikud. Tuleb välja, et Imbi Paju võrgustik toimib tõhusalt, selles löövad kaasa inimesed, kes rinnas olevate siltide poolest seda justkui tegema ei peakski.
Mis puutub Heidi Hautalasse, siis on tegemist Soome mõistes prominentse poliitikuga – lugupeetud proua on olnud kahel korral meie põhjanaabrite presidendikandidaat. Kuid sellises staatuses inimesi pole Imbi Paju võrgustikus üks. Inimsuse asja ajab Imbi Paju ka koos Elisabeth Rehniga, kes on aastaid olnud mõjukas Rootsi Rahvapartei poliitik. Nagu Heidi Hautalagi, on ka Rehn Soome Vabariigi kahekordne presidendikandidaat.
Paljudele eestlastele on Elisabeth Rehni nägu tuttav 1990. aasta Soome uudistesaadetest ja fotodelt, kus ta istub kaitseministrina Soome äsja ostetud hävitajate F-18 Hornet kabiinis – said ju need teraslinnud muretsetud just tema ametisoleku ajal.
Liiati on Elisabeth Rehn üks „Soome lahe õdede” kangelastest, kuna tema lapsepõlvemälestused ulatuvad veel Talve- ja Jätkusõja aega, mil tegutses organisatsioon Lotta Svärd, mille liikmeid kutsuti lotadeks. Lisaks oma mälestustega filmis osalemisele jätkub Elisabeth Rehnil aega filmi tutvustamiseks, lahtirääkimiseks. Aprilli lõpus toimub Ateenas „Soome lahe õdede” esilinastus, mille osalejate hulgas on ka Rehn.
Muuseas, Elisabeth Rehni nimi on Balkanil hästi tuntud, ta on olnud pikki aastaid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriesindaja Balkanimaades, et tegeleda valusate küsimustega, mis tekkisid Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõdadega.
Balkani tragöödia lahendamine loob sideme teemaga, mille tõstatas Imbi Paju „Soome lahe õdedes”, kus räägitakse Soome lotadest ja Eesti naiskodukaitsest. Nimelt tõi Rehni tegevus endises Jugoslaavias talle kõrge Soome sõjalise aumärgi Mõõkadega Vabaduseristi. Seega sai Rehnist teine Soome naine, kes on selle tunnustuse pälvinud. Esimene oli Lotta Svärdi asutaja ja hing Fanny Luukarinen.
Imbi Paju „Tõrjutud mälestuste” kõige esimene tulemine toimus aastal 2005 filmi vormis, kui Paju jutustas väga isiklikul ja emotsionaalselt puudutaval moel loo oma emast Ainost ja tema kaksikõest Vaikest, kes viidi Stalini ajal Gulagi.
Muide, raamatu seos filmiga lööb vahetevahel välja. „See raamat on justkui film,” ütles „Tõrjutud mälestuste” venekeelse trüki esitlusel teose toimetaja Nelli Abašina-Melts. Kaks aastat hiljem ilmus Paju jutustus emast ja tädist juba raamatuna, täiendatuna paljude teiste inimeste lugude ja ajalooliste faktidega. Esimest korda ilmusid „Tõrjutud mälestused” raamatuna soome keeles aasta pärast filmi ja seda trükiti Soomes mitu tiraaži. 2007. aastal tuli raamat välja eesti ja rootsi keeles.
„Rootsis läks mu raamatul hästi. Samal aastal oli Göteborgi raamatumessil fookuses eesti kirjandus ja tänu sellele sai mu raamat palju tähelepanu,” rääkis Paju oma teose käekäigust.
Ka Rootsis peeti seoses raamatu ilmumisega mitmeid avalikke diskussioone. Järjekordselt tuli ilmsiks asjaolu, et Rootsi kooliajaloos on võrdlemisi hõredaks kohaks sündmused, mis toimusid naabermaades Stalini võimu all. Rootsikeelne „Tõrjutud mälestused” on nüüdseks kantud Rootsi õppeprogrammi „Elav ajalugu”, millest ajalooõppurid ammutavad teadmisi Eesti okupatsioonist.
Raamat on inspireerinud mitmeid kohtumisi, mis on jätnud autorile hea mälestuse. „Rootsi lastel on eriline empaatiavõime. Nad mõistavad neid asju südamega,” tunnistas Imbi Paju. „Meil Eestis võidakse öelda: ära hala. Millega tahetakse läbi kriipsutada emotsioonid. „Ära hala…” – ma vihkan selliseid sõnu.”
„Tõrjutud mälestuste” vastuvõtt Rootsis ja Soomes on olnud erinev. „Soomes teavad inimesed seda kõike, see on neil justkui veres. Oht on olnud neile väga lähedal. Rootsi on aga teistsugune, ta on jäänud sõjast puutumata. Rootsi on olnud nende teemade jaoks avatum. Soome on ettevaatlikum,” võrdleb Paju „Tõrjutud mälestuste” vastuvõttu kahel põhjamaal, mis võivad kaugemalt vaadates paista väga sarnased.
Vahepeal on ilmunud „Tõrjutud mälestuste” ingliskeelne variant. Nüüd aga on järjekord venekeelse käes. See on siiski suunatud peamiselt Eestis elavale vene keeles lugejale. Kuigi raamatu kirjastanud Entsüklopeediakirjastuse juht Hardo Aasmäe keeldus ärisaladusele viidates venekeelse tiraaži suurust avaldamast, paistab see trükk olevat tehtud eestimaise turu jaoks.
„Me loodame, et kui mõni Venemaa kirjastus ilmutab Venemaal „Tõrjutud mälestused”, kasutavad nad meie tehtud tööd,” ütles Aasmäe. Tema sõnul on sellised huvilised olemas ja raamatu praegune ilmumine peaks huvi veelgi tagant tõukama.
Eesti kirjanduse Venemaa raamatulettidele jõudmine pole sugugi imelihtne. Nelli Abašina-Melts, kes juhib vene keeles raamatuid välja andvat kirjastust Aleksandra, on olnud sellel alal tohutu entusiast. Kuid üldiselt on edu sel rindel väike, meie tiraažid on väikesed ja raamatute hind ei ole Venemaal konkurentsivõimeline. Siiski on võimalik äratada huvi. Viimane lükkab omakorda ükskord käima trükimasinad. Nii on Abašina-Meltsi sõnul Venemaal suur huvi näiteks Eesti lasteraamatute vastu. „Väga hästi on võetud vastu Edgar Valteri Poku-raamatud,” ütles ta.
Võrreldes „Tõrjutud mälestuste” filmiga on raamatus üks oluline teema, mis näib Imbi Paju paeluvat – juudi kogukond Eestis ja tema käekäik.
„Minu silmad avas Elhonen Saks, kes tõi minuni olulisi fakte, millest ma midagi ei teadnud. Ta rääkis mulle, et Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis olid natsionaalsotsialism ja anti-semitism kriminaliseeritud. Mingit juutide vastu suunatud vaenu ei olnud. 1933. aastal, kui Saksamaal tuli võimule Hitler, avati Tartu ülikoolis juudi keele ja kultuuri teaduskond. Need on ajaloolised tõsiasjad, mille üle meil on põhjust uhke olla.”
Eesti juudi kogukonna olulisusest Imbi Paju jaoks räägib kas või seegi, et tema ja Sofi Oksase koostatud kogumiku „Kõige taga oli hirm” üks artikkel on „Eesti juudid Gulagi ja holokausti vahel”, mille kirjutas Paju.
Imbi Paju on kohtunud Eesti juudi kogukonna liidritega, ajaloo mõistmisel ollakse samal lainel. Ja sellest hoolimata kisti juudi küsimus ühel korral propagandasõtta. „Kui Soomes ilmus raamat „Kõige taga oli hirm”, võttis dotsent Johan Bäckman kontakti Simon Wiesenthali keskuse juhi Efraim Zuroffiga ja teatas, et selle raamatu väljaandjad on kahtlased inimesed, kes eitavad holokausti. Mispeale Zuroff tegi avalduse, et on väga mures selle raamatu ilmumise pärast. See on selline asi, nagu oleks su peale pandud stigma. Õnneks see ei jäänud nii, sest meie kaitseks astus välja Mark Rõbak, kes on Eesti juudi muuseumi looja. Ta helistas Simon Wiesenthali keskusesse ja rääkis ära, kuidas asjad tegelikult on.”
Bäckmani laimukampaaniad pole vilja kandnud. Sellest räägib kas või see, et „Tõrjutud mälestusi” näidatakse Eesti saatkonna ja Iisraeli riigi ühisprojektina Iisraeli filmipäevadel, mis toimuvad 21.–27. aprillil. „Tõrjutud mälestused” on sellel festivalil koos Iisraeli filmirežissööri Pinchas Schatzi filmiga „Paragrahv 58/4”, mis on lugu režissööri Eestist pärit vanaisast, kes arreteeriti 1941 ja hävitati Kirovi vanglas, süüdistatuna sionismis. Neis kahes filmis ühinevad eestimaalaste saatused – juudi perekonna ja eesti perekonna oma, kes sattusid Nõukogude terrori küüsi. Koos süvendavad need filmid empaatiat inimeste vastu ja arusaama Nõukogude süsteemi mustast südametunnistusest.
Keset propagandat
„Pärast seda oli mul tunne, et ma sain endale kaitse peale,” rääkis Paju. „Minuga on olnud nii, et kui olen tegutsenud ausalt, nagu olen pidanud õigeks, pole kartnud, siis on tulemus see, et mind on tõmmatud propagandasõtta. Mind on nimetatud russofoobiks.”
Russofoobiks nimetatakse Imbi Paju hoolimata sellest, et ta tutvusringkonnas on palju venelasi ja mitmed ta tuttavad on õige kuulsate nimedega. „Heidi Hautala on toonud Euroopa Parlamenti mitu Venemaa demokraatlikult häälestatud opositsioonipoliitikut. Tänu temale olen saanud tuttavaks Ljudmila Aleksejevaga.”
Tegemist on nimega, mis käis aastavahetusel läbi maailma suurest meediast. Nimelt avaldasid 82-aastasele vanaprouale toetust nii Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa Liit, protestides sel moel Aleksejeva suhtes toime pandud vägivalla vastu. Nimelt oli Aleksejeva tulnud 31. detsembril protestiavaldusele, millega seisti venelaste konstitutsioonilise õiguse eest meelt avaldada. Kokkutulnud aktivistid ajas laiali eriüksus OMON. Kõrges eas vanaprouaga ei käidud ümber just kõige viisakamalt, mis tekitaski pahameele nii Vene- kui ka välismaal.
Paju on hea tuttav vene filmirežissööri Andrei Nekrassoviga, kes on teinud dokfilmid endise eriteenistuse mehe Aleksandr Litvinenko mõrvamisest Londonis ja 2008. aasta augustis peetud Gruusia sõjast.
Imbi Paju raamatule pühendatud blogis imbipaju.wordpress.com on üks huvitav link, mis viib ühe põneva vene inimeseni. Tema nimi on Vladimir Bukovski ja teda võib õigusega pidada Venemaa demokraatia klassikuks.
„Väga hea klapp Jevgeni Krištafovitšiga tekkis mul Vladimir Bukovski seminaris,” rääkis Imbi Paju. „Jevgeni aitas mind, tänu temale sain kogumikku „Kõige taga oli hirm” need Bukovski artiklid, mis seal on.” Bukovskit loetakse suureks asjatundjaks ühel väga tundlikul alal. Nimelt on ta põhjalikult uurinud seda, kuidas Nõukogude Liidus kuritarvitati psühhiaatriat poliitika teenistuses. Mehel on ka endal kurb kogemus sel alal.
Kuid klassikud klassikuteks. Kes olid „Tõrjutud mälestuste” venekeelse raamatu esitlusel, võisid näha, et Imbi Paju ei lähe põlvest nõrgaks mitte tiitlite ja kuulsuste ees, vaid siis, kui rahva ette astus noor tundmatu Nadia Niukkanen. Noor naine, kes astub esimesi samme kunstnikuteel. Imbi ja Nadia olid liigutaval moel kaelakuti koos ja pühkisid pisaraid.
Tulekul esseekogu
Välja jäi ütlemata see, mille Nadia oli saatnud Imbi Pajule e-postiga: „Väga hea, et see raamat on nüüd ka vene keelde tõlgitud! Ma soovitaks vägagi selle lugemist Eestis elavatele venelastele. Minu arust see aitaks inimesi paremini üksteisest aru saada. Ja kõige tähtsam – et nad ei segaks noori enda vale suhtumisega probleemidesse! Nii et poleks agressiivsust ja oleks rõõmsam Eestis koos elada.”
Imbi Paju sõnul on nad Nadiaga ajaloost rääkinud pikki tunde. Kaks aastat tagasi sattus neiu juhuslikult Paju raamatu esitlusele. Pajus ja Niukkases on põlvkonna erinevusest hoolimata palju ühist. Näiteks see, et mõlemad on seotud nii Eesti kui ka Soomega. Või siis üldinimlik vaatenurk asjadele.
Sellest räägib e-kiri: „Ma arvan, just minu vanemate põlvkonna inimeste jaoks oleks nii hädavajalik jõuda tõeni, et pole halbu ja häid rahvusi. Kuna just nemad mõjutavad tulevikku, suheldes lapselastega. Nad ei saa enam nii palju mõjuda minu enda vaatenurgale, mis on väga erinev nende omast, aga näiteks minu õe ja minu lapsi nad mõjutaksid küll. Ma saan aru, et neil polnud valikut, et naid said seda infot, mis oli lubatud, aga nüüd nad võiksid küll midagi juurde uurida.”
Praegu on Imbi Pajul käsil esseeraamat, mis peaks ilmuma sügisel ühel ajal eesti ja soome keeles.
Järgmine võimalus kohtuda Imbi Paju ja tema ümber asuva inimõiguste internatsionaaliga avaneb 15. aprill kell 15.30 Tallinnas okupatsioonide muuseumis. Seekord on Paju koos saksa kirjaniku ja filmitegija Freya Klieriga. Inimesega, keda ühendab eestlastega tema elukogemus, mis saadud elust Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Nooruses teatriga tegelenud Klier on olnud dissident kommunistlikul Saksamaal, hiljem on ta kirjutanud raamatuid ja vändanud dokfilme DDR-i minevikust, mille tagajärjed ulatuvad tänapäeva.
